Kiruna / Lapimaa

Stockholm, Sweden

Wed, 30 Dec 2020 15:10:00 +0100

Täna on transiidipäev, kus peaksime siinsest imeilusast lumemuinasjutu südatalvest liikuma 1000 km lôuna poole, kus ka mingi lumetaoline kirmetis pidavat maas olema. Jossil oli küll plaanitud tôusta teistest varem, süüa ja enne ärasõitu veel jõusaali jõuda - mida kuuldes eile ôhtul me naersime laia naeru. Ôigustatult. Sest see, kes trenni jôudis, oli hoopis üllatuskulturist Otto! Taksoga lennujaama, kust väljub/saabub päevas 1-2 lendu, praegusel ajal vaid Stockholmi. Enne koroonat tuli siia regulaarselt isegi Londonist charter. Lennujaamas tegelevad kutid kooliasjadega! Üks planeerib välitingimustesse jõusaali ja kirjutab oma selleteemalist nn uurimistööd, teine kirjutab lihtsalt koodi, mida ma täpsemalt kommenteerida ei oska. Arlandast lendab Otto veel ühe otsa juurde Tallinnasse ja toob kodumaile tagasi meie talvesaapad, paksud joped ja püksid. Hansuke läheb vanematega aadressile Sofiagatan 5.

Peale hommikusööki meie majakesse. Valgemaks siin päise päeva ajal praegu ei lähegi.

Kooliasjadega tegeleja 1

Kooliasjadega tegeleja 2

Tänane teine lennuk saabus Kirunasse!

Kiruna, Sweden

Tue, 29 Dec 2020 15:10:00 +0100

Tänane kauaodatud blogi jõuab teieni Joosepi poolt. Võtsin ennast lõpuks kokku ning teen vanavanemad ja teised uhkeks. Pärast Paeaeru blogi lõppu oli aeg spatti heita. Minu ja Otto tuba koosneb ühest narivoodist, mina muidugi pidin magama üleval naril, kuhu kõik soe ja paks õhk tõuseb (ka. meie kõhutuuled). Nii et hoidsime enne magamaminekut ust veits aega lahti, aga see hui aitas. Niisiis läksin ja ronisin oma redelist üles enda narile higistama ja piinlema. Ime kombel ärkasin ükshetk öösel üles külmast ning pugesin teki alla kerra. Nii see öö meil möödus, rääkimata Otto norskamisest. Pool tundi enne hommikusööki tuli meie kuri ja tüütu ema meid äratama, vähese massaasiga, või peaks ütlema kerge ühe käega sügamisega. Üles ärkamine oli raske, kuid saime ilusti hakkama. Niisiis, saime munchima minna hommikusööki. Minu menüüs oli munapuder, hea peekon, pannkoogid maasikamoosiga ja ekstootilised ananassi ampsud. Isa unustas mainida enda blogis, et siin spaa juures asub (ma arvan) Kiruna üks ainukestest jõusaalidest, kuhu saime eile ajad kinni. Selle peale hommikusöögi lauas mõeldes, tuli krabada enne trenni sööki ja peale trenni sööki taskusse. Kuna peale trenni võiks tarbida umbes 20g proteiini, võtsime kalli vennaga 5 keedetud muna kaasa. Hea munch. Tampisime peale kosuvat rasket hommikusööki tagasi meie tuppa ja persetasime niisama (üks alustas blogiga, teised sügasid oma muna ja telosid), ning ootasime pingselt trennialgust. 10 minutit enne trenni algust lõi meie ema põnnama, või peaks ütlema “tussutama”, sest “temal pole riideid, jalanõusid ega iseloomu”. Nii siis jääbki meid kolm. Kuna see on Jossi blogi, tuleb tähtsatest asjadest ka rääkida. Enne trenni peab ikka seedimata jäänud süsivesikud, kiudained, valgud, rasv ja seedetrakti epiteelkoe surnud rakud välja heita, et trennis lihtsam oleks. Õnneks kõvasti ei pidanud kempsus punnitama, sest äsja söödud hommikusöök lükkas eilse toidu alla poole, nii et pärakust oli lihtsam seda väljutada. Trenn möödus meil ilusti, mõnel oli lühem trenn, mõnel pikem. Peale trenni sai kohe jõuksi kõrval olevas spa-s duši all ära käia, kasutades üli hea lõhnaga sidrunheina shampooni. Peale trenni läksime tagasi meie tuppa, kus ema haaras meid natist ja pani meie munad sooja (keevasse vette ma mõtlen). Pistsime enda soojad munad põske ja tundsime kuidas need andsid meie kehale aminohappeid, mis olid vajalikud nende valkude parandamiseks ja ülesehitamiseks. See andis meile ka uue lihaskoe ehitamiseks vajalikud ehitusmaterjalid. Peale seda protseduuri panime soojalt riidesse (munad sooja) ja läksime kundima. Esimeseks sihtkohaks oli meil Kiruna kirik (Pääri sõnul Kiruk). Kiruk on ehitatud üle saja aasta tagasi, aga kes kohe seda vaatama ei lähe, saab seda ubes 5 aasta pärast mujal näha, sest kirik viiakse tükk-tükki haaval koos linnakeskusega kuskile mujale. See kirik on ka Rootsi üks suurimaid puidust ehitisi. Kuna poistel olid kõtud tühjad, pidime lõunasöögi kohta leidma. Paistab, et soojadest munadest meile ei piisanud. Kundisime ja kundisime, ikka ei leidnud sobivat söögikohta, kuniks leidsime mõnusa Steakhousei. Võtsime juba soojad riided seljast, kuni selgus, et restoran tehakse alles tunni aja pärast lahti. Nii trampisid Ida-Eurooplased tigedate nägudega uuesti külma kätte ning läksime uuele ringile söögikohtade otsimisega, kuni leidsime mõnusa peldiku, kus pakuti Itaalia toitu. Restoranis oligi meie pere, mingi vanamees, kes lürpis oma õlut (arvatavasti naine kodus juua ei luba) ning restoranipidaja/kokk/teenindaja ühes koos. Muidu oli täiesti tavaline Itaaliakoht, kuid menüüs nägime põhjapõdra pizzat, mis oli erakordne, aga keegi tark seda ei võtnud. Memmel ja taadil jäi toitu kõvasti üle, nii et küsisime take-awayd ning sellest koosneb nüüd meie tänane õhtusöök. Sealt läksime tipa-tapa kohalikku Coopi poodi ja ostsime veel toitu (nahhui me nii palju sööme) ning pöördusime tagasi enda tuppa. Toas võtsime tillid paljaks ning panime triksid selga, jope peale ning tagasi spa-sse,kus käisime mööda basseine ja saunu, kuni tüdinesime ära. Lõpuks mõnulesime ja persetasime seal üle tunni aja. Pestud, kustud ja kammitud, tulime tagasi meie tuppa ning panime pizza sooja ja vitsutasime isa tehtud singi-juusturulle, mis viisid keele alla. Selline oli meie hiline õhtusöök.

Vabatahtlik nôudepesija

Kiruna linn

Pingid on küll lume all, aga istumisjäljed on sees

Tavaline rootsii jôuluaken seitsmeharulise tähega

Vaade hotelliaknast

Hotelli ukse ees on elav tuli

Pizza pôhjapõdra lihaga kellelegi?

Kiruna, Sweden

Mon, 28 Dec 2020 15:10:00 +0100

Magasime pärast jääööd seekord soojas toas ja ärkasime alles siis, kui päike oli juba ammu tõusnud. Lausa nii ammu, et nooremad kohalikud seda enam õieti ei mäletagi. Ajaloolased on siiski täpsust armast rahvas, niisiis on teada, et viimati tõusis päike 11. detsembril. Ööga oli ilm muutunud, kui nii tagasihoidlikult saab kokku võtta paarikümnekraadilist soojenemist ühe ööga. Aga soojenemisele vastukaaluks oli tõusnud tuul. Ehk siis tüüpiline tuisuilm. Aga pärast luksuslikku hommikusööki olime taas uuteks seiklusteks valmis. Üsna pea selgus, et meile huskituuri lubanud tegelinskid jäävad hiljaks, ootavad mingit lumetraktorit. Pärast pisukest ootamist oligi meie uus sõber Riccardo oma valge kastikaga kohal. Meie kodinad visati kasti ja sõit koerfarmi poole võis alata. Õigupoolest võis tunda ka kohe autosse istudes, et tegemist on nö koeraeluga. Riccardo ise on tüüpiline koroonapõgenik. Nimelt on see noor itaallane ühe hotelliketi meelelahutusdirektor Kariibi regioonis ja elab muidu Dominikaanis. Kuna hotellid on sealkandis kõik kinni, siis on valik kas istuda kodus Itaalias luku taga või ... näiteks minna vabatahtlikuks kuhugi polaarjoone taha. Moraal selles, et sellises kriisiolukorras on Rootsi ainuke, mis lahti on ja kuhu üldse saab tulla. Tööd tehakse toidu ja öömaja eest, samas saadakse põnevaid kogemusi eriti ekstreemses kliimas ja ärikeskkonnas. Riccardo tõigi meid otse koerafarmi õuele, kus elavad oma koeraelu 29 peamiselt alaska huski ja malamuudi tõugu kelgukoera. Koeri treenitakse igapäevaselt, nad saavad töövõimeliseks ca 1,5 aastaga. Peamine kompetents on võime jääda rahulikuks, kuniks peremees liikumiseks käsu annab (ja-jaa). Tundub nagu mitte just eriti keeruline ülesanne, aga mitte kelgukoera jaoks! Koer maksab ca 400-600 dollarit, mõni konkursivõitja koguni kuni 2500, aga viimasel ajal on koerte hinnad kõvasti langenud, turiste ju liigub palju vähem... Selgus ka, et meiega liitub veel üks paar, ning et üks itaallanna – samuti vabatahtlik – üritab meid drooniga ning igat muud moodi filmida, et siis asi hiljem meile maha müüa. Meile anti garaazhis valida ilmale sobilikud roobad, ning siis hakkasime tutvuma koerakelgu temaatikaga. Kelgud ankurdati esmalt võimsate topeltkonksudega sügavale lumme ning lisaks veel ka köiega puude külge. Siis ilmus välja ka peremees Per ise, kes viis läbi kiirkoolituse. Saime aimu, et kelku saab aeglustada plastplaadiga jaluste vahel, millele peale astudes on võimalik hoogu reguleerida. Teiseks on sealsamas olemas ka äkkpidur, mille konksud jooksevad sügavale lumme. Ning mis peamine – mitte lasta lahti käsipuust! Ükskõik, kas saan on püsti või külili – juht peab maksku mis maksab rippuma saani küljes. Varsti hakkas vabatahtlike seltskond koeri ette rakendama, kogu õu täitus koerte kilgetega – need said ju kohe aru, et läheb sõiduks! Koerte paigutus seejuures ei ole mingil juhul juhuslik. Koerad olid skeemil kõik eelnevalt paika pandud ja kõik neli rakendit komplekteeriti täpselt skeemi järgi, viis peni iga saani ees. Rakendamine oli üllatavalt vaevaline, võttis aega terve tunni. Koerad oli rahutud, tirides rakendid vahepeal sassi, klähvimist ja koertega kurjustamist oli terve taluhoov täis! Vaatasime seda kõike kasvava ärevusega, hakkas ka vastikult tuiskama ning ühtlasi juba hämarduma... Aga lõpuks oli iga koer oma koha leidnud ja nöörid tõmmati pingule... läheb ralliks! Noh, õige pea sai selgeks, et uljast sõitu ja kihutamist täna ei tule, üsna varsti hakkasid nelikveoga penidel jalad hanges tühja ringi käima. Kuigi alles eile õhtul olla rada olnud ideaalses korras, siis nüüd oli see kõik täis tuisanud ja erakordselt raskesti läbitav. Per sõitis ees ja lükkas rada lahti, meie Aetiga järgmise kelguga, aga meie kahene vajus ikkagi nii palju sügavamale, et jäime üsna pea hange seisma. Varsti sai ka peremees aru, et nii ei saa rallit sõita. Ta võttis enda kelgu eest ühe koera ja pani meie kelgu ette kuuendaks. Nõnda läks meil sõit sellise power sixpackiga palju lõbusamaks... aga nüüd tekkis takerdumine Peri enda kelguga, kes pidi liikuma kõige ees ainult nelja neljajalgsega! Praktikas siis lisandusid kaks kelgujuhi jalga, mis sisuliselt tähendas seda, et koerad vedasid tühja kelku, mille järel (aeg-ajalt kelku tõugates) jooksis kelgujuht. Veidi liialdades võikski öelda, et täna oli koertest kõvasti abi kelgujuhtidele kelkude edasilükkamisel! Kes on proovinud sõita soome kelguga paksus lumehanges, teab, millest on jutt... Vaid mõnes metsavahelisel allamäge lõigul saime veidi hoo üles... et siis kohe jälle kinni pidurdada, sest eesmine kelk oli juba järgmises hanges kinni. Nii see sõit siis läks, lumes sumpamine, vaevaline liikumine, kinni pidurdamine, teiste järgi ootamine, koerte jahutamine – sest sellise paarikraadise külmaga kipuvad koerad üle kuumenema. Nende ideaalne töötemperatuur algab alles ca 25 kraadise pakase juurest! Lisaks kippusid koerad rakendis sõlme minema või siis kargasid valele poole veoköit – trügides üksteist külgsuunas. Siis tuli jällegi minna sasipundart harutama. Kokkuvõttes saime täna kõik selja märjaks, rassisime mitu tundi – ja läbisime seejuures vaid 7,5 km(!). Lõpuks sai vaevaline ja oluliselt lühemaks nuditud tuur otsa, kogu väsinud koerte ja inimeste seltskond venis tagasi taluhoovi. Koerte kilked olid vaibunud – aga nöörid endiselt pingul ? – valmis uueks sõiduks! Kui roobad maha koorisime, kutsuti talutuppa, kus muuhulgas elasid ka koerakuninganna ja -kuningas – ehk vanapaar, kes väärikat vanaduspõlve saavad nüüd ülekaalulisena juba toas veeta. Laud oli kaetud söögituppa ja suur pott koorest lõhesuppi juba ootas. Tutvusime oma tuurikaaslastega – abielupaar Lõuna-Aafrikast, kes nüüd juba 6 aastat Stockholmis elab. Selgus, et meie korterist vaid paar kvartalit eemal! Kiitsime ja kirusime siis koos seda va Rootsit ja lasime supil hea maitsta. Kui ka kohustuslik tass kohvi oli tarbitud, topiti meid taaskord kastikasse ja viidi järgmisse hotelli. Tee viis Kirunasse, kus teadupärast asub Euroopa suurim rauamaagi kaevandus. Hotell ise oli valitud selle järgi, et seal on 2020 stiiliauhinna võitnud spa, kuhu kriisirezhiimis oli päris keeruline üldse broneeringut saada. Aetil need asjad reeglina sujuvad hästi, ning juba ligundasimegi oma koerte vedamisest väsinud konte mõnusas soojas välibasseinis. Rahvast oli nii hästi hajutatud, et üsna varsti teadsime kõiki 6 teist külastajat nägupidi. Meie poisid teenisid palju imetlust oma lumesuplustega. Oo... need mehised ida-eurooplased... Kui Aet samuti lumme heitis, siis jäid teistel turistidel karbid lõplikult lahti. Eraldi tuleb märkida, et uued reeglid ei luba õhtuti serveerida muud kui vaid 3,5% õlut. Võib vaielda, kas tegemist on alkoholiga? Igal juhul vähemnõudliku õllesõbra petab ära ja on heaks soojenduseks Tallinna lennujaamast kaasaostetud veinile. Pärast väsitavat spa-elamust oligi aeg õhtusöögiks. Veetlevate pilusilmadega noor ettekandja nakatas meid hea tujuga ning serveeris mitu käiku suurepäraseid roogi, mida õnneks olimegi nautida lootnud juba eelnevate restoraniarvustuste põhjal. Lõpetasime õhtu hotelli ees lõkke ääres, panime puid alla ja tegime pilti ka. Homme siis juba uus päev ja kauaoodatud staarblogija-suunamudilane Eidzh-Dzhei oma erakordse sõnaosavuse ja pisut nihestunud maailmatunnetusega.

Jukkasjärvi, Sweden

Sun, 27 Dec 2020 15:10:00 +0100

Kõigepealt tuleb asutada sellest, et kui blogipäevi laiali jagati, võttis Joosep endale tänase päeva. Kui päev aga lõunasse kerima hakkas, selgus, et kirjutamisisu üldse pole ja hoopis - kujutage ette, kooliasjad on tähtsamad!!! Mõõduka tasu ja hulga tulevaste teenete eest kauplesime selle siis ümber emale. Kuna eile õhtul peale sööki, uudiste lugemist ja blogi ülespanemist enam miskit teha polnud, astusime saatusele vastu ja otsustasime jääle magama minna. Saime suured magamiskotid, mille külmataluvuseks on lubatud -20, seega siin jääruumides püsiv -5 on kukepea. Anti ka vorstikujuline siselina ja unemüts, mille võib endaga kaasa võtta - et kui kunagi taas elus unemütsi vaja on. Soe pikk pesu selga ja rohkem vaja polegi. Olulise soovitusena öeldi eelnevalt instruktaažis, et suu ja ninaots peab olema avatud ja mitte magamiskotti suunatud. Kôigepealt panime poisid magama ja siis ise üle koridori teise kambrisse. Mina magasin ülihästi - suht kiirelt uinusin ja panin hommikuni välja, ärgates vaid varahommikul korra Pääri ärakäimise peale. Mis üllatas, oli totaalne vaikus. Ei kuule midagi teistest tubadest, kuigi usteaukudes on vaid kardinad. Hommikul poisse üle vaadates selgus esmapilgul, et üks voodipool on tühi - paistab et üks poistest on sooja tuppa pögenenud. Lähemal vaatlusel selgus, et Ott laiutas ilusti selili, aga Joss oli nagu puuk krõnksus Oti külje alla end pressinud, mistõttu jäi Otile vaid 1/4 voodist - vaadake pildilt järele. Hommikusöök oli kosutav ja äärmiselt mitmekesine, nagu Rootsi hotellidele kohane. Selle maharaputamiseks võtsime ette jalutuskäigu - hotellist 900 m kaugusel asub Jukkasjärvi puukirik ja selle kõrval kohalik loropark ehk saami küla. Näituse vormis esitleti seal saamide eluolu, kuidas nad sellises kliimas elasid ja toimetasid ja põhiküsimusena kuidas üldse ellu jäid. Huvitav oli see, et saami aastaringi tutvustati läbi kaheksa aastaaja, uute kategooriatena kevadsuvi, varasügis, sügistalv ja varakevad, igal neist oma spetsiifilised tööd, tegemised ja loodusest tulenevad asjaolud nagu marjad vöi põhjapõdra sigimistsükkel. Sissepääsu pileteid ostes oli võimalik võtta 40 SEKi eest ligi väike torbikutäis põdrasammalt. Pole enne seda kunagi ostnud, Soone metsades on seda tasuta sadade tuhandete euride väärtuses. Ja siis sai siseneda aedikusse, kus oli kümmekond põhjapõtra ja need nähes meie ja teiste turistide näpus tuttavaid torbikuid asusid kohe julgelt ligi maiust nõutama. Maitses hea. Enne hotelli tagasikömpimist soojendasime end üles saami kohvikus, kus keset körget telki oli lökkease lava tulega, sai end lahti koorida ja soojendada ning sooje jooke manustada. Siinse kandi iselooomulikumaid jooke on ikka kuum jõhvikamorss, mis maitseb parajalt hea hapukas. Tagasi hotellis läksid eesti mehed kohalikku sauna. Mis sest, et see ametlikult suletud oli. Ja hüppasid sauna tagauksest lumme (-20 kraadi), mis sest et Jäähotelli läve ees, nii et paljud turistid vaatasid hirmunud näoga kui need hullud paljalt ja möirates välja hüppasid, aelesid ja tagasi sisse rabelesid. Peale lòunat saime kätte oma majakese, sest plaan oligi olla üks öö jää peal ja teine soojas ruumis. Ja hakkasime vaimselt ette valmistama tänaseks atraktsiooniks - lumesaanidega sõit vaatama virmalisi. Kuna pakast oli päris palju ja tuulekülm veel hullem, panime selga pea kõik riided mis on ja lisaks kõige peale hotelli poolt antavad lumekombinesoonid, maskid, erilised paksud kindad ja spets lumesaapad. Lumesaanid ootasid reas, instrueeriti ja näidati kuidas värk käib, jagati kiivrid ja võeti allkirjad, et on olemas juhiload (NB Rootsis siukest asja ei kontrollita, vaid usaldatakse) ja et oled kaine. Kokku oli kolm gruppi, igas 9-10 turisti. Meie moodustasime kaks ekipaazhi, kusjuures Oti/Aeti omal saime ka juhti korraks vahetada. Sõit oli mõistliku kiirusega, aga lumesaju ja tuule tõttu päris pakaseline. Teel tegi giid paar peatust, kus rääkis kohalikust loodusest ja virmalistest, aga kuna oli tuisune ja pilvine ilm, siis virmalistelootust meil küll ei olnud. Peale umbes 1,5 tunnist sõitu külmunud järvejääl, lumise metsa vahel, tundramaastikul saabusime õhtusöögikohta. Järve kaldal olid väiksesed mökid, mille keskel oli tulease ja pliit ning ringjalt lauad. Seal siis serveeriti kuum põdraguljašš, kuum jõhvikajook, panna cotta murakamoosiga ning kannukohv. Käed ja jalad olid selleks ajaks juba päris ära külmunud, nii et üles soojenemine oli täitsa hea idee. Jossil olid varbad külmunud, nii et tagasisõiduks andis ema oma sisemised kindad lapsele varvaste otsa ja tagasisõit läks palju lõbusamalt. Kokku läbisime u 35 km. Magama minek soojas toas on vahelduseks väärtus omaette. Huvitav on see, et siinne Torne jôevesi on nii puhas, et kraanis jooksebki seesama jôeves, ilma mingist puhastusjaamast läbi käimata. Ajaloo huvides märgiks, et täna tehti Eestis esimene koroonavaktsineerimine.

Meie magamistuba

Näitus Saami kaheksast aastaajast

Maitseb pôhjapôdra snäkki e sammalt

Taan kaa siida

Jukkasjärvi kirik

Jääruumis ööbijatele kuum jôhvikadrink hommikujoogiks

Kolimisauto pidurdas jàrsult

Lapimaa kolimisauto

Lösutis

Vt Saami rahvariietes inimesi altarimaalil

Viimases hädas tõmbas Joss jalga ema sõrmikud.

Meie mökk.

Meie saanide juures

Romantiline vaade

Meie õhtusöögi mökk.

Naasemine saanide juurde.

Šeffiku tõmbega tulealune. Korsten tõmbab külma õhu toast välja ja paiskab sooja asemele, muutes tipi sisemuse ühtlaselt soojaks

Pearoog - põdraliha supp

Jossiku varbikud külmetasid.

Aga alustuseks soe jook - jõhvikamahl.

Koroona moodi lauakate

Maskipoliitika

Sõbrikud.

Sõiduhoog.

Massinad.

Hakkame piale.

Mootorid soojaks.

Vt mõõte!

Jukkasjärvi

Sat, 26 Dec 2020 15:10:00 +0100

Kiruna esimeseks vabatahtlik-sunnitud blogijaks-suunamudijaks on Otto Kaarel. Alanud on uus seiklus! Sel ‘aal, kui pakse lumehelbeid veel taevast langes ja õrn, ent kõle tuuleiil mööda orgu rändas, olid Altroffid juba ärganud. Mööda kraaviperve hopsas justkui muuseas siidpehmes talvemantlis jänes. Virsikukarva linnakuma valgustas metsaserva igast küljest ning koheva lume helkiv peegeldus ei lasknud hetkekski ööbijate magamistubasid pimeduse varju vajuda. Vaskjala uksele oli koputanud talvevanake. Juhuslik mööduja poleks ealeski aimanud, mida see päev pererahvale toob. Polnud ühtki silmaga nähtavat märki, mis oleks millelegi ebatavalisele viidanud. Kõik oli justkui endine. Kella 6 ja 7 vahel tirisesid aga äratusekellad ja kõik asjaosalised hakkasid oma keresid vaikselt ragistama, et uuele päevale vapralt vastu minna. Talvevanake klopsis uksepakul oma nahksaapad lumest puhtaks ja nohises midagi omaette… Pereema oli köögis juustunoa juba eelmisel õhtul ära teritanud ja kilekotid targu valmis seadnud, et hommikul esimese asjana elegantse tantsusammuga lülitada sisse kohviveski ja hakata Vello Orumetsa veetleva lauluhääle saatel valmistama perepoegadele mõeldud toitvaid võileibu. Üsna pea hakkasid vaikselt pojad üksteise järel laekuma söögisaali ning palavalt tervitama oma hoolivat ema. Veel viimased liigutused sumadani kohal reisitarbeid sättides ja valmis nad olidki. Hoovis oli end ümber pööranud kollane Tulika, kelle rattakoopa servades rippuvad jääpurikad viitasid pakase äkilisele saabumisele. Algas sõit Lennart Meri nimelise lennujaama poole. Rehvid naaksusid värske lume peal. Hämaras taksoautos kasvas ärevus eesseisva tõttu. Küllap tiirlesid igal reisijal peas parasjagu need mõtted, mille lõpuni mõtlemine jäi eelmisel õhtul uinudes pooleli, sest öö oli lühike. Talvevanake tõmbas oma jämeda käega habeme härmatisest puhtaks… Lennujaama terminali saabunud, veeretasime kohvri ja tarisime kotid registreerimislaua kaalule. Seejärel sammud juba värava poole. Enne seda katsuti meie ema turvakontrollis tavapäraselt pealaest pärakuni läbi, et välistada mitmesugused ohud seoses lennureisiga. Tee peale jäi veel kauplus, kus ainukese paigana Tallinnas saime soetada mitu pudelit alkoholi enne kella 10t. Miks maksuvaba napsukest nii hädasti tarvis, sellest lähemalt juba järgmistes blogikannetes. Keset lennujaama kohtasime eestlastest Ilisonide perekonnaga, kellega hiljuti käidud Stockholmis tihedasti läbi. Esimene lend Tallinnast Stockholmi algas ebameeldiva kolmveerand tundi pika viivitusega õhkutõusuni. Olles niigi unisena lennukisse astunud, mõjus venitamine eriti häirivana. Deliiriumile sarnaneva meeleseisundi lõpetas äkitselt sünge mootorimüra ja üsna pea me õhus olimegi. Järgmisele Arlanda-Kiruna lennule jõudsime hilinemisest hoolimata täpselt pardalemineku ajaks, jõudes vahepeal isegi kusel käia. Ja oh häda, sama õudus kordus taas. Seekord pidime lennuluba ootama lausa üle tunni. Mõistus ei seletanud enam, mis on hea, mis halb. Enam ei koitnud isegi, kas parasjagu päev või öö. Möödakõndivate stjuardesside tagasihoidlikud naeratused ei mõjunud kuigi. Aknast paistvad lennuki ümber toimetavad tillukesed neoonmehikesed sisendasid minusse vaid rahutust ja nõutust. Talvevanake hõljus endiselt ringi, köhatas vaid pihku ja pilgutas aeglaselt oma halle silmi varjavaid lumiseid ripsmeid edasi, tundmata vähimatki huvi väikese inimese väikeste murede ja rõõmude vastu... Poolteist tundi lennurõõmu kesk tuisku ja tihedat pilvkatet kulmineerus pehme maandumisega lumises Kirunas. Lennukist välja astudes lahvatas vastu nägu -16C jahedust. Kiruna lennujaam osutus pisikeseks paaritoaliseks jaamaks, kus saime kiirelt oma kodinad kätte. Seejärel ootasime pool tundi taksot. Selgus, et isegi nii hõreda kasutajahulgaga lennujaamast võib taksole saamine keeruliseks minna. Meid võttis peale Ahmed ja alustasime sõitu mööda talvist teed, aknast välja vaatamise ajal paitades mõttes kõiki mööduvaid kuuseoksi ja fantaseerides, nagu tahaks selsamal hetkel seista ühe majesteetliku puu all ja tõmmata enda krae vahele värsket lund, et vähegi ergutada enda meeli pärast kurnavat lennureisi. Saabusime oma jäähotelli ICE HOTEL Original juba kl13 paiku, aga toa pidime kätte saama alles õhtul kl18. Sestap jätsime pagasi hotelli ja kõndisime esmalt üle tee hotelli restorani, kus oli plaan einestada. Võtsime osa tagasihoidlikust lõunabuffeest ja saime kõhukesed täis. Naasesime hotelli ja sisustasime ülejäänud vaba aja jääkompleksis ringi uudistamisega. Nimelt pole tavatult hiline check-in kellaaeg juhuslik. Päevasel ajal võimaldatakse külastajatel kõikides tubades vabalt ringi käia nagu näitusesaalis. Osa kompleksist jahutatakse ja hoitakse jääs aastaringselt (sh Ice Bar), osa ehitatakse igal hooajal nullist ülesse. Igal sügisel uuristavad üle maailma kokku tulnud kunstnikud omanäolisi hotellitubasid, materjalidiks vaid lumi ja jää, pärit kohalikust jõest. Jõest saetakse ja tõstetakse välja mitmesajakilosid jääklotse, sest jää paksus võib siin vabalt meetrini ulatuda. Loomingulised piirid tubade kujundamisel puuduvad, ainukeseks tingimuseks on vaid see, et toas oleks voodi. Levinumateks kunstilisteks vōteteks on kõiksugu lumest seinaornamendid, jääst skluptuurid ja mööbel. Kokku külastasime mitut kümmet isemoodi magamistuba, millest mõned olid Deluxe või Art tüüpi sviidid. Neis oli kunstniku mõte ja käsi lennanud veelgi julgemalt ja loodud oli pööraseid ruumilahendusi, kasutades ka muutuvat valgust ja muusikat kõlaritest. Meie ööbime lihtsamates Ice Room tavatubades, milles ukse asemel on hoopiski kardin. Tubades on püsivalt -5 kraadi külma ja magada tuleb magamiskottides. Aluseks on madrats ja põdranahad. Check-in algaski ühiskoolitusega, kus personal demonstreeris, kuidas magamiskotis magada tuleb. Hotelli poolt on arktiline magamiskott (kuni -20 kraadiga magamiseks) ja selle sisse käiv linapüür. Lisaks ka soe müts ja padi. Soovitatati magada vaid sooja pesu väel ja jättes magamiskotist välja vaid näolapi. Eks proovime täna öösel kõik värskelt õpitud nipid järgi ja anname homme kogemusest tagasisidet. Õhtusöögiks läksime samasse restorani, kus võtsime kõik mitmekäigulised peened setid. Hans Joosep proovis esmakordselt põdra tartari, teised nautisid paaliakalaga hõrgutisi (arctic char - lõheline kala). Õhtu hitiks kujunes aga põhjapõdra filee, mis oli imepehme ja -hõrk, meenutades kangesti filet mignoni. i-le panime punkti brüleekreemiga ja jäime kokkuvõttes õhtusöögiga väga rahule. Jalutasime tipa-tapa läbi -18kraadise pakase tagasi hotelli lounge’i, kus praegugi istume ja vanemad Tallinnast kaasaostetud veini naudivad. Tundub, et tänane õhtu jääb lühikeseks, sest väsimus tikub peale ja homme on ju uus päev. Talvevanake mühatas, võttis plaskust lonksu piiritust, süütas huulil loperguse pläru ja asus ahju alla tuld tegema...

Kunku, kus hoiame asju ja riietume enne jäätuppa magama minekut

Vt akendetagust talveilu!

Saunakeris

Vannituba

Kiriku sissepääs

Pôhjapôdra filee