Doha, Qatar</h1> <article> <h1>Doha, Qatar</h1> <p>Fri, 03 Jan 2020 20:30:00 +0300</p> Kell 6 olime kõik kõpsti kohvritega hommikusöögi ukse taga, et enne lennujaama sõitu veel korralikult mantšida, nagu Joosep ütleb. Lennujaama saime õigeaegselt ja kõik kohvrite äraandmise, piirivalve ja turvakontrollid kulgesid aeglaselt, aga rahulikult ilma suurema lärmita. Hetkel hakkame kohe maanduma Qatari pealinna Dohasse peale 8-tunnist lendu. Juhtus nii, et esimest korda meie lendamise ajaloos juhtusime meie kolm Pääri ja Joosepiga olema need, kellede juures serveeritav soe hommikusöök lihtlabaselt lihtsalt otsa sai! Uskumatu. Kusjuures lennu alguses jagati välja menüüd, kust sai valida kolme erineva sooja hommikusöögi vahel. Aga meile ei jäänud järgi mitte lihtsalt miski viimane neist kolmest, vaid mitte midagi! Tegime natuke draamat, isegi toodi äriklassist mingeid vintskeid singilõike, aga croissanti ja jogurtiga pidu tegelikult piirduski. Olime väga vihased ja lubasin kaebuse esitada. Seda nad vist siiski tahtsid vältida, nii et peale teist toidukorda (pisike võileivake ja minimuffin) tõi mingi uus pardateenindaja, küllap sjuardesside või teeninduse juht, kaks vaagnat erinevate puuviljade lõigetega ja suurte vabandustega. </article> <article> <h1>Hà Nội, Vietnam</h1> <p>Thu, 02 Jan 2020 20:30:00 +0700</p> Esialgu oli meil planeeritud ja bookitud ühepäevane väljasõit Ning Binh’i. Kuna aga neid marsa tagumiktunde on viimastel päevadel juba küllalt saanud, siis teeme üksmeelse otsuse veeta oma viimane puhkuse täispäev Vietnamis ja Hanois lihtsalt linnas. Meil on normaalne hotell jõusaali ja basseiniga, asub Hanoi kesklinnas tuhandete söögikohtade ja poekeste keskel, miks mitte lihtsalt võtta vabalt ja mitte ärgata äratuskella peale? Varahommikul üritasime homsete lendude check inni veebis ära teha, aga süsteem ei salvestanud tehtud istekoha jm valikuid. Kuna aega oli ja Qatari teeninduspunkt 300 m kaugusel, läksime Pääriga sinna kohale web check inni tegema. Nii absurdne ettevõtmine kui see ka ei tundu. Paraku ei töötanud need süsteemid ka seal, nii et pärastlõunal sain ise veebis asjad korda ja istekohad peldikute juurest ära tõstetud. Meil oli kokku lepitud nn linnamatk peale hommikusööki. Esiteks võtsime ette kohaliku suurima, Dong Xuan turu. No see oli nagu Tallinna keskturg mitmekordses suurenduses nii inimeste, kama, lärmi kui ka motikate mõttes. Ka turle suunduva tänavad olid mitme hea kvartali jagu ümber selle sisuliselt nagu turg. Müüdi kõike. Sisenesime ka turuhoonesse, kus ei olnud müügil mingit toidukraami, vaid riided, jalatsid, kangad, kellad jms kraam. Tegime ära selle reisi plaanitud ostu - korraliku suurusega ja eksootilise laualina, õigemini selle kangatüki piisavas suuruses. Edasi kõndisime tagasi kesklinna, kus käisime Hoam Kiemi järve keskel väikeses templis, kuhu viis punane sillake, mis on iga Hanoi turismipiltide valikus. Et liikumiskoormust saada, kõndisime lihtsalt ümber järve, mis oli täiesti tehtav kuna inimesi polnud niipalju kui eile õhtul guljaanije ajal. Olime plaaninud teha hästi olematu lõunasöögi, et olla maksimaalselt valmis nautima reserveeritud õhtusööki Essence’i restoranis. Seega lubasime endale hanoilikult tänavakohvikus madalate pingikeste peal istudes frappucino tüüpi coconut coffee’d ja chocolate mint külmad joogid. Aeg oli trenniks! Kuna hotelli jõusaal on ikkagi suht pisike, hoolimata suurest peegelseinast, mis booking.comi keskkonnas jätab mulje korralikust suurest saalist, siis saab trenni teha 2-3 kaupa. Mida me siis ka tegime. Kuna õhtusöögini on veel aega, siis teevad noored hotelli kõrval tänavakohvikus veel ühed frappicinod ja hanoi spetsialiteeded - munakohvi. Vanad lähevad paarisaja meetri kaugusele craft beer’i pubisse nimega Legend bar Hanoi kõige hullema liiklusega ristmikul. Seda ristmikku olime eelnevatel päevadel paar korda eluga riskides ületanud - sest mitte mingeid reegleid ja eeskirju pole, igaüks sõidab kus reas ja kuidas tahab. Ülalt Legend baarist 4ndalt korruselt on päris põnev seda liikuluse tohuvabohu jälgida ja õlu mida Päär jõi, oli reisi parim saksa laager tema sõnutsi. Ja oligi aeg hakata astuma 500m kaugusele Hanoi vanalinna nn õlletänavale, kus meil olid kohad kinni pandud Hanoi nr 1 või nr 2 restorani Tripadvisori jt rankingutegijate andmetel - Essence’isse. Tuleb tunnistada, et tegemist oli parima toidu, teeninduse ja interjööriga kohaga, mida kogu Aasias siianti kogenud oleme. Kõik road olid serveeritud väga huvitavalt, maitsesid imehästi ja teenindus Annie poolt oli lausa ekstraklass. Andsime väga hea tagasiside ja kirjutan Tripadvisorisse ka. Odav just ei olnud (Aasia mõttes, Euroopa/Eesti mõistes siiski), aga reisi lõpetuseks ja kogemuseks imehea! Tegime ka traditsioonilised reisi kokkuvõtted, et mis igaühele eriti meelde jäi ja mida reisi tippsündmusteks või kogemusteks keegi pidas. Üldistades leidsid enim äramärkimist (vabas järjekorras) kahepäevane paadisõit Mekongil koos külade külastamisega, Luang Prabang kui sihtkoht, interneti fotodega võrreldes samas ilus Kuang Si juga, imehea aasia toit kõigil kolmel maal, hulk massaaže. Tagasi hotelli poole kõmpides ostsime viimaste kohalike dongide eest veel snäkke homseks lennureisiks ja kuna raha jäi veel natuke üle, saatsime noored hotelli kohvreid pakkima ja läkisme Pääriga veel vietnami massaaži, mille pakkujaid on tänavatel väga palju. Ei osanud miskit arvate, et mis see vietnami massaaž siis on. Võiks öelda, et tai/laose ja tavalise õlimassaaži segu. Meile igatähes väga meeldis ja sellega võis Hanoi õhtule ka joone alla tõmmata. <p></p><p></p><p></p><p></p><p></p><p></p><p></p><p></p><p></p> </article> <article> <h1>Cát Bà, Vietnam</h1> <p>Wed, 01 Jan 2020 20:30:00 +0700</p> Osalesime kell 6 laeva päikesedekil toimuval tai chi koolituses vaid unes. Ott muljetas, et tema oli kuidagi aeglane ja jäi kogu aeg teistest maha. Teised ei mäletanud sedagi. Igatahes kella 7ks light breakfast’iks suutsime end üles ajada. Ja jälle hea märk uueks aastaks - juust ja sink ja peekon soojade croissantidega...! Aktiviteedi mõttes järgmine on kajakisõit. Öeldi, et pange lühikesed riided, sest saate märjaks, lisaks hakkas vihma ka tibutama. Ja kuna olemine on nagunii räsitud, otsustasime edasi laeval relax’ida ja mitte midagi teha. Kõige sisukam plaan on olla selili voodis ja vaadata läbi klaasseina Halongi lahe lugematuid teravatipulisi kaljumoodustisi, ujuvaid kalurikülasid ja aeg-ajalt möödasõeluvaid väiksemaid ja suuremaid paate. Väidetavalt on neid kaljusaari siin 1969, mis on juhuslikult Ho Chi Minhi surmaaasta number. Oleme ankrus eilsest õhtust saadik umbes samas kohas, lihtsalt laev teeb ringe ühe koha peal. Peale check outi pakuti veel lopsakas brunch/lõunasöök, käsutati tenderisse oma kodinatega ja sõitsime mandrile tagasi. Sealt sadamast veel 2,5 h Hanoisse ja viidi meid samasse hotelli, kust eile varahommikul tulime ja kuhu ka oma kohvrid olime jätnud. Saime uued toad ja kohvrid tagasi ning jalutasime linna peal. Kuna täna on uusaastapäev, siis silma järgi tundub, et kesklinnas on veel rohkem inimesi kui neid paar päeva tagasi oli, justkui mingi pidulik jalutamine, eriti Hoan Kiemi järve ümbruses. Ja kui jalakäijate alad on siin linnas täis pargitud motikaid ja pisikeste toolikestega tänavakohvikuid ja kööke, siis on jalakäija sunnitud kõndima sõiduteel tuhandete võrride ja autode vahel. Päris hullumeelne liiklus! <p></p><p><br/>Lahkume tenderiga laevalt sadama poole</p><p><br/>Tsäu bläu</p><p><br/>Dobble mäng</p><p></p><p><br/>Kutsikad</p><p></p><p><br/>Tüüpiline tänavarestoran</p><p><br/>Tavaline tànavaköök</p><p><br/>Kônnitee on motikaid täis</p><p><br/>Vietnami värskef kevadrullid ja kuulus mango sticky rice</p> </article> <article> <h1>Hanoi, Vietnam</h1> <p>Tue, 31 Dec 2019 20:30:00 +0700</p> Sedapuhku osaleme selle reisi võimalik et parimal hommikusöögil - saadaval on peekon, juust, munaroad ja täiesti joodav kohv. Viimane asjaolu meenub meile ka eelmisest Vietnami reisist. 8:15 läheme marsale, et sõita 200 km mere poole Halongi lahe äärde. Seal ootab meid aastavahetuse kruiis, kus wifit võibolla pigem ei ole. Kruiisibusse on terve linn täis ja kohe esimese bussi peale teeme nö valestardi ja jookseme seljad märjaks. Õnneks ilma kohvriteta, need jätsime hotelli, kuna kavatseme siia juba homme tagasi tulla. Paari minuti pärast on ka meie VIP luksbuss kohal ja läheb sõiduks sadama poole. Buss on tõesti igati luks. Seltskond kokku 14 in, peale meie kõik ingliskeelsed - Austraaliast, USAst ja Inglismaalt. Kõigi allergiad, toitumiseelistused jm privaatsed isikuandmed arutatakse kõik koos avalikult läbi (?). Edasi liigume juba kiirteele ning paslik on siinkohal võtta kokku Laose kogemus. Selleks sobib hästi lugeda: https://arvamus.postimees.ee/3570465/erki-loigom-laos-veider-segu-kommunismist-korruptsioonist-ja-budismist https://arvamus.postimees.ee/3579567/laos-veider-segu-kommunismist-korruptsioonist-ja-budismist-2-osa Umbes peale tunnikesest sõidu Hanoi linnast väljas kiirteel tehti ametlik peatus. Mitte juhuslik, vaid selline, kus teeäärses hoones või pigem katusealuses suurtes vannides on elavad karbid, kõrval lugematutes kastides pärlikarbi kaaned ja lauakeste taga justkui spetsialistid, kes demonstreerivad kas pärlikarbi avamist ja pärli väljavõtmist või siis poolavatud pärlikarpi miskite peenete lisakuulikeste peente pinsettidega lisamist, et pärl kasvama hakkaks. Nimetame seda kohta turistidele suunatud Pärlikeskuseks ja busse ning bussikuid parkis seal oma 50 tk. Ja kogu selle melu kõrval muidugi ka pood, kus müüakse neid pärleid igasugu olekus ehetena. Veel 15 min ja olemegi Halongi linna kõrval saarel Thun Chau, mis on mitmekilomeetrise sillaga peamaaga ühendatud ja kus on lugematu arv paadi/laevasildu, palju laevu kaldajoonel sõitjaid ootamas ja tundub, et ka jupp olemasolevat infrat ja teist sama palju ehitusjärgus ootamas neid sadu tuhandeid turiste, nii välismaalt kui kohalikke. Spetsiaalses ootamiskunkus tuli natuke aega vahtida ja õlut kaasa osta, kuni rahvas kaatrise kupatati... välja arvatud meid. Tuli salapärase näoga giid ja sosistas, et meie saame siit edasi hoopis kiirpaadi peale...aga ärge kellelegi öelge... Mulle muidugi selline diskrimineerimine ei sobi, et kogu ülejäänud grupist lahti löödi ja koos laevabändiga (kitarrid jms) kiirpaadile pandi. Aga ok. Umbes 10 min sõitu ja olimegi oma laeva ahtris. Tutvustav ettekanne ja turvajutt restoranis juba käis. Hoolimata kruiisidirektori enesekindlusest oli tema jutt või pigem inglise keele osa sellest siiski paljuski arusaamatu. Igatahes anti võtmed kätte ja lasti oma kajutitesse majutuda. Vanad esimesele ja noored kolmandale korrusele. Viimaseks on neljas korrus, mis on põhimõtteliselt tühi, kunstmuruga päikesedekk. Teine korrus on suures osas restoran. Oligi aeg kosutavaks, ehk liiga külluslikuks lõunaks. Ainult viis käiku, lõviosas erinevatest mereandidest tehtud väikesed suupisted. Väikesed küll, aga enne pearooga olime kurguni täis ja edasi läks vaid tahtejõu najal ja inertsist. Ja siis järgnes esimene aktiviteet. Suurelt laevalt astusime laeva sabas kutsikana sõitvale abipaadile, mis viis meid Cat Ba saarele. Sadamas sai valida, kas jalgrattad või avatud suurem golfiauto. Meie muidugi võtsime jalgrattad ja väntasime u 5 km sisemaale/saarele Viet Hai külla. Laevagiidid rääkisid tüüpilisest sellekandi vietnami külast, aga kogemud reisijatele kangastus siiski nn näidisküla formaat. Näidati jutu järgi tüüpilist vietnami peremaja, peenraid, tiiki, igasugu atraktsioone ja kaupa, nt kobranapsu. Huvitav on see, et nende elumaja koosneb kolmest mõttelisest osast nagu eesti ajalooline elamu, ühes otsas köök ja teises magamine. Keskel on vietnamlastel külaliste vastuvõtmise koht koos peaaegu altarina aupositsioonil oleva Ho Chi Minhi pildiga. Eestlaste talutares oli kolmas kolmandik loomadele muide. Tagasi suure laeva pardal läksid noored ja mehed ujuma, mis tähendas põhimõtteliselt pardalt merre hüppamist. Altroffi meestele see sobis. Mingi nö ida-euroopa ime see siiski ei olnud, sest leidus veel kaks hulljulget. Vesi oli soe ja soolane - erakordselt mõnus ujumine! Kogu meeskonna heakskiidu saatel tegid Okko Taarel ja Jans Hoosep mõned sünkroon-paarispommhüpped ning sellega oli kogu programmiline päevakord päästetud. Kuna meie kajutites on ka vannid, siis mina lasin peale mitu korda meretuules paadiga sõitmist selle kuuma vett täis ning kuna välissein on aken, siis vahtisin aknast välja teisi kruiisilaevu, ise vannis. Kes nägi, see nägi, lustige! Meie giidide sõnul on täna, vana-aasta õhtul siin lahel vähemalt 600 kruiisilaeva ja nad kõik on lõpuni täis bronnitud. Aasta bizim päev. Kell 6 toimus vietnami kevadrullide meisterdamise demonstratsioon, aga lahkusin sealt siis, kui kõik pealtvaatajad pidid hakkama ise ka oma mustade kätega rullikesi keerutama ja õlis friteerima ja ka ise ära sööma. Suur aastavahetuse gala-õhtusöök ootas. Restorani oli kaetud päris korralik buffeelaud. Eriti torkas silma ja sai osade vaieldamatuks lemmikuks ühtlasi mereandide valik. Grillitud kalmaarid ja hiidkrevetid olid eriti hõrgud. Olid ka mingid lihavalikud, aga tänane blogikirjutaja ei tea neist midagi. Blogikirjutajad ongi tihti piiratud mõtlemisega. Ja siis saabus õhtu tipp - meelelahutusprogramm. Algas see vietnami tubli mustkunstnikuga, kes tegi igatsugu trikke, küll valge tuviga ja ilma, kaartide ja lintide ja rõngastega. Vahtisime hambad laiali ja üldjuhul aru ei saanud, kus meid lohku tõmmati. Siis tuli maiuspala - viktoriin. Uuriti eri riikide ja rahvaste uueaastakommete kohta. Sain pihta küsimusele, et kus riigis valatakse vanaaastaõhtul tina. Kuigi õhtujuht ootas ilmselt teistsugust vastust, et nt Saksamaa või nii, siis tema kõhklused kummutas eesti vastaja enesekindel vastus, et see koht on Eesti! Auhinnaks oli purk vietnami õlut, aga korraldajapoolse apsaka tõttu anti neid meile kaks purki. Toon ühe isale purgikollektsiooni. Koos sisuga. Ja siis järgnesid laevameeskonna etteasted. Nt kapteni assistent mängis vilepillil kohalikku pala ja pärastpoole laulis lisaks ühe kohaliku laulu ka. Siis oli viiuldaja ja kitarristi duo, kes kah astusid üles oma võimete tipul. Ja siis meie bussi reisisaatja esines breiktantsu sugemetega hoogsa tantsunumbriga, ja siis libekeelne kelner Luii lasi oma kõlaval tenoril kõlada. Lõpuks jaotati osadele kätte roosad kunstlille ridvad ning kutsuti lava ette ekraamil kuvatava vietnamikeelsele karaokele kaasa laulma. Kokkuvõttes võib seda nimetada tõeliseks kämbiks, millesarnast ei mäletagi. Siis aga äkitsi pandi muss kinni ja hakati laudu koristama. Järgmised kaks tundi pidid kõik veetma kuidagi omaette, et 23:45ks taas restorani countdown’ile koguneda. Meie mängisime noorte toa rõdul kaarte ja kirjutasin blogi. Mingi hulk meie laeva u 40-inimeselisest külastajate seltskonnast tiksus kolmanda korruse baaris. Seal oli üles tõmmatud suur valge ekraan ja sinna näidati projektoriga mingit videot. Ja siis vist ka teleülekannet, kust näitas kella ja sekundeid uue aasta saabumiseni. Magus vahuvein valati välja, Happy New Year! <p><br/>Pärlipuhastaja</p><p><br/>Meie kruiisilaev Serenity</p><p></p><p></p><p></p><p><br/>Küla värav</p><p><br/>Näidisküla peatänav</p><p><br/>Kobranaps</p><p></p><p><br/>Kohalik jõulupuu</p><p><br/>Altar Ho Chi Minhile</p><p></p><p><br/>Külalapsed</p><p></p><p></p><p><br/>Ujuv kaluriküla</p><p><br/>Titanic</p><p></p><p></p><p></p><p><br/>Vanniga kajut</p><p><br/>Kevadrulli koolitus</p><p><br/>Kaks viktoriini auhinnaõlu</p><p><br/>Vennad õgijad buffee ees</p><p></p><p><br/>Abikapteni vilepillimäng</p><p></p> </article> <article> <h1>Kuang Si, Laos</h1> <p>Mon, 30 Dec 2019 20:30:00 +0700</p> Kuang Si juga on Luang Prabangi vaatamisväärsus ja magnet nr 1. Olime eelmisel õhtul tellinud endale privaatse bussiku sinna ja tagasi sõiduks - mis on küll ainult 23 km, aga seda sõidetakse 45-50 minutit. Kui sõitsime, saime aru miks. Asfaldiosa oli aukudega, pidevalt laveeritakse ühest teeäärest teise, punnvõrride ja motikatega sõitjaid sibeleb jalus kogu aeg ja kiirus on muidugi seetõttu paarikümne ligi. Kuang Si juurde jõudes leidsime eest suure parkla paljude putkadega ümberringi, mis müütasid süüa, juua, riideid jms. Eriti lahedad olid lugematute grillide kohale vurisema panud väikesed ventikad, küllap et putukad ja mutukad kala ja liha ligi ei läheks. Proovisime seal pärast uuel katsel laose kohvi, mille hotelliversiooni meie perest joob vaid Päär. Oli sama rõve ja enam kordamisele ei tule. Lahustuv kohv on parem, see on ilma mõrkja mudamaitseta. Ostsime sissepääsupiletid ja hakkasime astuma. Tee viis esmalt karukasvanduseni. Jah, see on karude kasvatamise koht, kuhu on korjatud kokku salaküttide eest või järelt tabatud mustkarusid ja neid aidatakse siin taas elule. Mõmmikuid oli näha mitmeid, samas aedik seal ümber oli madal ja mõmmikud kuidagi laisad. Väikesed karud muidugi aelesid nagu Altroffi poisid. Ja siis jõudsimegi koskedeni. See on mitmemitmeastmeline juga, kus juba esimeses alumises vannis esimesed inimesed ujusid. Mida kõrgemale, seda rohkem ujujaid ja ilusaid vaateid. Pildid kõnelevad ise. Tagasi linna poole sõites lasime end hotelli asemel kesklinna viia ja tegime korraliku viimase laose lõunasöögi. Tuktukiga tagasi hotelli, seal väike ujumine ja pakkimine ja algaski sõit lennujaama poole. Luang Prabang - Hanoi lendu teenindas suur Airbus ja lend kestis vaid 45 min. Mis oli täiesti kökimöki Hanois lennujaamas viisa saamise protseduuriga võrreldes. Esiteks muidugi olematud viidad, juhised, skeemid. Kôik küsitlevad standardküsimustega neidsamu ametnikke, kes on ise suurimad pudelikaelad ja kellede taga ongi just järjekorrad. Kaugeimast nurgast sai formularid, mida Anette ja Jossiga täitma hakkasime. Päär ja Ott läksid järjekorda seisma, sest need tundusid ka seal kôrval hullumeelsed. Kui formularid koos passide ja värvipiltidega üle leti said antud, hakkasime ootame nende väljastamist ja raha maksmist. Väljastamine käis nii, et suurele telekaekraanile kuvatakse inimese passist skanneeritud pilt, nimi ja riik ning miski masin loeb seda kõva häälega. Uskumatu privaatsushäire, vähemalt eurooplase jaoks. No ootasime nagu totakad, Päär-Ott-Anette jõudsid kamba peale 5 korda järjekorda läbi seista, muudkui inimesi ette lastes ja lõpuks taas uue saba tahaotsa end sättides. Lõpuks nägin letil meie passide pakki, sobiva juhuse tekkides juhatasin passiametniku tähelepanu ja kätte ta meile need raha eest andiski. Ilma masinkõnes nine ette lugemata ja pilti-nime näitamata ehk pea salaja kogu muu paarisaja viisatungleja eest. Õnneks oli selleks hetkeks Ott ühe järjekorra peaaegu eesotsas, nii et suts veel ja tere tulemast Vietnam! Hotellist tellitud bussikumehe leidsime kiirelt üles ja u 40 minutiga olime kesklinnas Vanas Kvartalis oma hotelli ees. Kuna kõht oli jube tühi, siis võtsime paar tänavat edasi ühes pubimoodi kohas väikese suupiste ja keelekaste. Hanoi õlu on täitsa ok. Valuuta on siin veel suuremate nullidega, 100 000 kohalikku raha on u 4€. Aga tolle kiire vaatluse pôhjal vôib öelda, et Hanoi on suur linn ja näha on kôik linnale iseloomulik nagu lugematud kohvikud, poed, vôrrid ja motikad ja ummikud. Hanois pidi elama 8 mio inimest ja seal on 7 mio motikat-võrri. <p><br/>Tere hommikust, külm vesi! Pildistatud meie rõdult. Taamal olev pruun uus korpus avatakse kuu aja pärast. Kiirustage!</p><p><br/>Sellised sillad teel joa juurde</p><p><br/>Vt lippu! Neid on siin igal pool sellises kombinatsioonis</p><p></p><p></p><p></p><p></p><p></p><p></p><p></p><p><br/>Mustkarud puhkehetkel</p><p><br/>Mõmmikud</p><p><br/>See rõve Laose kohv</p><p><br/>Ventilaator grilli kohal</p><p></p><p><br/>LP peatänavale viimane vaade (seekord)</p><p><br/>Luang Prabangi raamatukogu: punalipu all kausis on õlled külma pandud. Pidu käib seal kõrval katusealuses, muusika üürgab, tüdrukud istuvad põrandal ja huilgavad kaasa. Tõeline rmtkg-üritus!</p><p><br/>Veel natuke Laose transpordiromantikat</p><p><br/>Hanoi õlu</p><p><br/>Hanoi tänavakaubandus püsib sõna otseses mõttes naiste õlul. </p> </article> <article> <h1>Luang Prabang, Laos</h1> <p>Sun, 29 Dec 2019 20:30:00 +0700</p> Luang Prabangi üks eripära on, et siin koguvad igal hommikul päikesetõusul sajad oranžis rüüs mungad linna peale teatud teede ääres almuseid. Kes annab riisi, kes puuvilju jms. Suur rongkäigu moodi protsessioon algab kesklinnast peatänavalt ja hargneb siis linna peale laiali väiksemate gruppide kaupa. Muuhulgas jõuab üks haru meie hotelli ette. Kuna ärkasin kogemata varem üles, otsustasin kella 5:40 paiku hotelli ette tänavale minna, et neid näha. Ootasin pool tundi ja paistis, et neid ei tulegi - võibolla sellepärast, et on pühapäev? Lõpuks nad äkitsi ikkagi tulid hoopis teiselt poolt, kust mina neid oodanud olin. Üks täiskasvanu, kaks noorukit ja üks puhta väike poiss, nii u 8-10 aastane, kes vedas järgi almuste käru. Kuna nende ilmumine oli mulle törts ootamatu, jõudsin teha paar udust pilti ja kummardada. Siis oli aeg muul kambal ka kargud alla saada, sest täna minnakse hommikujoogasse kui üks mees, ei mingit laisklemist või slikerdamist. Täna oli hotelli marsa ilusti valmis meid ootamas ja etteruttavalt tuli pärast vastu ka. Jooga oli Vinyasa slow flow ja see oli mõnevõrra rohkem lihasjõudu nõudev kui eilne mitte nii aeglane. Peale jooga maitses hommikusöök hotellis väga hea. Ja oligi taas aeg Laose moodi olesklemiseks ehk unelemiseks ja mitte midagi tegemiseks. Mis meie pere mõttes tähendab lugemist ja aelemist basseini ääres ja rõdul. Peale kerget lõunat siinsamas hotelli restos arvasid meie kaks noort härga, et nendel vaja jõusaali minna, et lihased vajavad pumpamist. Hirmutasime küll, et ropp ja mitte päris ootuspärane koht, aga nad läksid ikkagi ja olid pärast tagasi tulles rahul. No ütle siis. Bussik viis meid kesklinna, kus esimeseks ateaktsiooniks oli planeeritud massaaž. Seekord võtsid noored (härjad) karmimad tai massaažid, et peale jõutrenni ja sörki kere korralikult läbi nüpeldatud saaks. Pärast olidki sellised lödikud. Õhtusöögikoha olid noored meile kinni pannud teisele poole bambussilda, Dyen Sabai. See on üks ütlemata teistsugune koht jõe kõrgel rinnatisel. Palju erinevaid tasapindu ja eri stiilis privaatseid istumisalasid. Meie lauake oli otse vee ääres, kus paistis kätte tuledesäras bambussild. Ja oli nn jaapani stiilis ehk madal lauake ja selle ümber laiad padjad niisama pikutamiseks ja aelemiseks. Toit oli väga hea ja seekord tegime ka magustoiduringi. Igatahes tagasi bussikuga kohtumise paika kiirtempos kõndimine oli mitmete jaoks raske kõhu tõttu päris pingutav. <p><br/>Mungad koguvad hommikuti almuseid, meie hotelli ees</p><p><br/>Mungad mööduvad</p><p><br/>Rohkem joogatajaid täna</p><p><br/>Päikeseloojangus LP kesktänav</p><p><br/>Dyen Sabai teisel pool jôge</p><p><br/>Dyen Sabai</p> </article> <article> <h1>Luang Prabang, Laos</h1> <p>Sat, 28 Dec 2019 20:30:00 +0700</p> Olime tuvastanud kesklinnas jõekaldal koha, kus ainukese avaliku treeninguna saab osaleda hommikuses joogas. 6:45 äratuse järgselt selgus, et minejaid on täna kolm, Anette, Otto ja Aet. Ülejäänutel olid nende endi sõnul olemas ema kirjutatud vabastused ehk puudumistõendid. Kuigi marsa sai eile õhtul tellitud, siis hommikul kell 7 selgus retseptsioonis, et pole kedagi kes sõidaks. Vaene tüdruk retseptsioonist helistas kümmekond kônet ja oli täitsa hädas. Kuna aeg lendas, läksime tänavale ja tüdruk peatas meile tuk-tuki, mis meid hotelli kulul Utopiasse viis. Utopia on Kagu-Aasia parim baar/restoran/aed Mekongi lisajõe kõrgel kaldal, kus avatud terassil tehakse iga hommik joogatundi. Õhtuti on seal aiasopikestes söögilauad, aga erinevates nurkades ja katuste all erinevad patjadega madalad istumiskohad või lausa jõeäärne lebola, kus väidetavvalt vahel seljakotirändurid ka magavad. Öeldakse, et zen hommikuti ja groovy õhtuti. Kui meie saabusime, olid üle poolte kohtadest juba võetud ja etteruttavalt mitmed hilinejad ei saanudki osaleda, sest polnud ei pinda/ruumi ega matte. Joogaõpetaja Julie Singapurist rääkis imehead inglise keelt ja suutis verbaalselt juhendada isegi rohkem, kui mõni teine ette näidates. Meile meeldis! Kuna Utopia idüll meile väga meeldis, otsustasime õhtul tagasi tulla ja panime kinni laua õhtusöögiks. Kui hotelli tagasi jõudsime, olid Päär ja Joosep juba ärganud, jalul ja hommikusöögivalmis. Peale seda veetsime pealelõunani aega basseini ääres lugedes ja matemaatikat õppides. Hiliseks lõunaks lasime end kesklinna viia, kus noortel oli üks teine restoraniaiake / kunstihoov välja valitud. Ja siis algas tõus kõrvalasuva Luang Prabangi keskel asuva mäe, Phou Si tippu. Ainult 300 trepiastet ja meile avanesid kaunid vaated linnale, ümbruskonnale ja Mekongile. Alla tulime teist treppi mööda ja jõudsime ühe bambusest silla juurde, mis ühendab Luang Prabangi erinevaid linnaosasid. Tähelepanuväärne on see, et iga-aastane vihmaperiood ja suurvesi viivad selle silla minema ja siis see ehitatakse iga aasta uus. Ületamise eest küsitakse isegi raha, 7000 kippi ehk u 0,7€, mis küllpa ongi vajalik sellekssamaks pidevaks ülesehitustööks. Tagasi all tundus aeg õige massaažitunniks. Lapsed-noored võtsid jala- ja õlamassaaži kombo, Päär traditsioonilise Tai ja Aet traditsioonilise Laose massaaži. Viimased kaks tähendavad seda, et selga tuleb panna spets hõlstid ja siis pikali mati peal töötleb tugevate kätega väike naisterahvas kõik su valusad punktid läbi. Ja ka need, mis sa enne ei teadnud et valusad on. Üldjuhul võib väita nonde mõne katse põhjal, et Tai ja Laose traditsioonilise massaaži erinevus seisneb selles, et Tai oma alustatakse selili ja Laose oma kõhuli. Oleme ka kuulnud, et Tai oma on natuke tugevam, aga see sõltub pigem massöörist kui tehnikast usutavasti. Ja siis lonkisime Utopiasse. Kokteilid, smuutid, õlu (tower or jug?) ja toidud kiitsime heaks. Vaib oli eeskujulik, suminat palju ja igasugu inimesi kah. See koht meenutab Sri Lanka Ella linnakese kõige chillimat kohta Chill. <p><br/>Utopia</p><p><br/>Jooga hakkab</p><p><br/>Jooga hakkab kohe</p><p><br/>Utopia lebola jõe ääres</p><p><br/>Chillivad</p><p><br/>Õpib matemaatikat</p><p><br/>Rahvusmuuseum</p><p><br/>Trepp Phou Si mäe otsa</p><p><br/>Vaade Phou Si mäe otsast LP-le</p><p></p><p><br/>Ootame massaaže</p><p><br/>Jalamassaažid</p><p><br/>Bambussild päeval</p><p><br/>Koloniaalvillad LP peatänaval</p><p><br/>LP peatänav</p><p><br/>Mida teile grillida?</p><p><br/>Bambussild pimedas</p> </article> <article> <h1>Luang Prabang, Laos</h1> <p>Fri, 27 Dec 2019 20:30:00 +0700</p> Kuna oleme mitu viimast päeva muudkui edasi liikunud, kohvrite otsas elanud ja igaks ööks uude kohta jõudnud, otsustasime täna teha puhkusepäeva. Ehk nagu Joosep ütleb - mitte elamuste, vaid puhkamise päev. Ise ta täna hommikul end hästi ei tundnud ka, seega nagunii poleks miskit suurt ette võtnud. Hotelli hommikusöök üllatab oma valikuga, esimest korda on laual peekon! Aga päris laias kaares kõike muud ka, ainult kohv on siin väga imelik. Varahommikuna lahustuv kohv meie numbritoas oli palju parem. Kui eile ööturul jäi silma kohalikud kohvioad, siis enne kui neid koju ostame peame aru saama, kas tänane hotellikohv on hotelli eripära, et mitte öelda viga, või käib see tervikuna Lao kohvi kohta. Peale hommikusööki, kui noored veel magasid, tegime Pääriga jalutuskäigu ümber kohaliku kvartali, et aru saada mida siit läheduses saaks või ei saa. Ega suurt ei saa, söögikohti on, aga rohkem nagu kohalikele suunatud, palju auto-moto poode ning juhuslikult avastasime ka kohaliku turu! See on päris turg, köögivilja, liha, kala ja kõige muu kauplemiseks. Nagu ikka aasia turud - palju rohelist salatilaadseid ja ürte, kõiksugu köögiviljad, mille nimegi ei oska arvata ning püttide kaupa riisi. Kuna kümmekond riisisorti on eraldi hindadega presenteeritud, tuleb järeldada, et tegemist ongi erinevate sortidega. Kuigi pealiskaudsel põhja-eurooplase vaatlusel oli see kõik üks riis puha. Ennelõuna sisustame basseini ääres lugedes või nutiseadmetes passides. Peale kerget lõunat hotelli restoranis läksid noored ära linna peale ja saime nendega hiljem ööturul kokku, et koos õhtust süüa ja tagasi hotelli marsaga sõita.<p><br/>Honmikukohv</p><p><br/>Ananass maksab 30 eurosenti</p><p><br/>Turg</p><p><br/>Turg</p><p><br/>Riisisortide välimääraja</p><p><br/>Turg</p><p><br/>Chill</p><p><br/>Ott monteerib</p> </article> <article> <h1>Luang Prabang, Laos</h1> <p>Thu, 26 Dec 2019 20:30:00 +0700</p> Külalisblogijate vahepealne areng ja käekiri taas blogilugejatele tutvustatud, läheme tagasi juurte ja algupära juurde. Hommikul ärkasime erinevate häälte ja müra peale. Päär olevat kuulnud öö läbi mingeid kukkesid, keda ta kägistada tahtis. Kuna tunnistajaid sellele piinavale lärmile rohkem pole, oli küllap halb uni. Aga Mekong Riverside Lodge majakeste seinad on punutud bambusest ja puulehtedest, seega valgus paistab ja õhk käib läbi ja iga ümberkaudne heli kostab kui oma toast. Meie rõdult avaneb vaade alla Mekongile ja jõesadamale ning niipea kui valgeks läks, hakkas seal asjatamine peale. Meie põhihuvi oli enne hommikusööki ja paadileminekut näha ära jõe vastaskaldal toimuv igahommikune elevantide suplus. Ootasime, ei miskit. Läksime sööma, et varsti kohe tagasi tuppa rõdule vastaskallast vahtima kiirustada. Nägimegi kahte vantsikut kõrgest kaldast alla vee äärde tulemas ja seal lustimas. Hommikusöök oligi lihtne, nagu lubatud. Sai, kahte sorti moosi, või ja keedumuna. Ja mingi karamellikreemi tarretis, mis jäi meist maitsmata. Keedumunad palusime natuke kõvemaks keeta, muidu oleks taldrikul lihtsalt laiali valgunud. Lõpuks teatava hilinemisega said ka teistest hotellidest paadikaaslased kohale toodud ja meie paadikruiisi teine päev sai alata. Hommikuti on siin ikka jahe, max 15 kraadi ja jõel liikumisest tuul. Matame end taas pleedide ja tekkide alla, aga päikese tõustes läheb normiks. Pakutakse sooja kohvi ja teed ning banaane-mandariine. Igaüks leiab enesele tegevust - kes loeb, vaatab filmi, joonistab, mängitakse mingit lauamängu ja üks monteerib videot. Ja mitmed lihtsalt magavad. Siin on paadi esiosas külgedel neli ja tagaosas kaks lavatsit, kus meeldiva õõtsumisega jääb magama ka tugevaim reisisell. Tõele au andes on Päär seni kõige tugevama iseloomuga pikutaja olnud, kes piirduski vaid lugemisega ja sõba silmale ei saanudki. Kolme tunni möödudes tuli esimene peatus ühes kaldapealses kalurikülas. See oli hmongi hõimu küla ja meie reisikorraldaja jutu järgi tähistasid nad eile-täna uue aasta saabumist. Külarahvas oli kogunenud suure plekist katusealuse alla, kus mängis krappidest kohalik muss, lapsed olid enamus kirevates rahvariietes ja mängisid kahes pikas reas, umbes 30 last mõlemas, vastastikku pallikese ühe käega viskamise-püüdmise mängu. Tädis riivisid mingit suurt kollast pikergust juurvilja ning tampisid selle suures uhmris maitseainetega läbi, pakendati kilekotikestesse ja sealt käega võttes seda söödi. Natuke üritati turistidele salle-rätikuid müüa, aga see polnud eriti agar - küllap nood omaenda pidustused võtsid kogu tähelepanu või pole turistidelt raha kättesaamine veel nii meeleheitlik tegevus. Ainult väikesed tüdrukud jooksid ette ja taha ja ümber ning pakkusid kirjud käepealu osta, ise mingit muud keelt või terminit oskamata vaikselt sulle otsa vaadates. Ja siis keskpäeval oligi taas lõunasöögi aeg. Kokatädi, kes randudes-liikvele minnes täidab ka paadipoisi rolli paadiköit fikseerides, vaia maasse raiudes ja kõrvalparkivaid paate eemale lükates, oli valmis kokanud taas maitsva eine. Alustuseks meie mõistes frikadellisupp, põhiroaks riis kana, ubade ja juurviljanuudlitega ning magusaks tükeldatud arbuus. See toitlustus siin paadil ei ole kindlasti halvem kui maa peal. Lisaks saab osta Laobeer’i ja CocaColat. Pealelõuna möödub taas igaühel oma tegevust tehes sh leiba luusse lastes. Murdus ka tugevaim - Pääri pikutades toimuv lugemine moondus meeldivaks tudikuks. Mekong on meid seni positiivselt üllatanud. Puhas, haruharva näed mingit prügi mööda ujumas. Mis kindlasti muutub vihmaperioodil, mil jõgi tõuseb mitukümmend meetrit ja tollelt järsult suurenenud maa-alalt paneb liikvele suuremal hulgal prügi. Kuna Mekong algab juba Hiinast ja läbib kõik Indo-Hiina riigid, on ta paljude neist, sh ka Laose elusoon. Rahvastikku jaotatakse selle järgi, et kas nad elavad ülem-, kesk- või alamjooksul. Ja loomulikult on see jõgi nende majanduse vedur - Mekongile ehitatud tammidest toodavad nad elektrit ja see on Laose põhiline eksportartikkel. Paraku on enamus tammidest ehitatud Hiina raha poolt, mida nad ise nimetavad suure sõpruse märgiks, aga tegelikult on see invasioon loomulikult majanduslik allutamine. Viimane peatus enne Luang Prabangi jõudmist olid Pak Ou koopad. Tegemist on kohaliku tähtsa palverännaku sihtkohaga, kuhu hakati kunagi tooma väiksemaid ja suuremaid buddha kujukesi ja tänaseks on neid siin väidetavalt u 4000 tk. Ajalooline aspekt oli see, et kommunistliku riigi aegadel ehk aastatel u 1950-1975 toodi linnast muuseumist kujukesed siia koopasse peitu, sest kommunistide jaoks olid need mittehinnatud. Kust see mõttemudel küll tuttav on...? Koopad koosnevad kahest osast, ülemise juurde viib paarisaja astmega trepp. Ülemine koobas on seest pime ja sügavusse minnes tuleb telefoni taskulamp käima panna. Alumine koobas on rohkem avatud päikesevalgusele ja kujukesed on palja silmaga kenasti näha. Kolmveerand viimast tundi paadisõitu ja olemegi Luang Prabangi paadisadamas. Bussik, mis meid hotelli viima peaks, võtab peale ka ühe saksa paari ja tahab neid vale hotelli ees maha sokutada. Õnneks aitab maps.me õiglust jalule seada ning nii sakslased kui meie saime plaanitud hotelli. Osad proovivad lähedalasuvat massaažisalongi, mina tegin värskendava ujumise ja kirjutan blogi. Õhtusöögiks laseme hotelli bussikul end kesklinna viia. Kesklinn on nagu üks hiiglaslik ööturg. Müüakse enamjaolt süüa ja käsitööd. Hämmastav on, et kohalik müüdav kraam on taas väljapeetud ja maitsekas käsitöö. Mitmetest aasia ööturgudest tuttavat plastmassist mittevajalikku (hiina) träni siin ei paistagi, vastupidi, kvaliteetkraam. Ja hinnad on muidugi ulmeliselt madalad. Korralikus restoranis on korralik praad 3-3,5€, suur 0,62 liitrine õlu 2€. Tänavatoit 1-2€ ports, sinu poolt valitud puuviljadest värske smuuti 1€ suur lähker. <p><br/>Elevandid ujuvad</p><p><br/>Paadile!</p><p><br/>Kokatädi aitab randuda</p><p><br/>Külla sisenemise sild</p><p><br/>Nii pakuti psta käepaelu</p><p><br/>Hmongi tüdrukud</p><p><br/>Kõrged kontsad on moes</p><p><br/>Tädid teevad riivitud juurvilja suupistet</p><p><br/>Poiste riietel kõlisesid hõbedased rahad</p><p><br/>Päär osales ka ühe käega palli pildumises</p><p><br/>Niimoodi kahes pikas rivis järjekindlalt edasi ja tagasi</p><p><br/>Külaelanike kodud, oli ka kivimaju</p><p><br/>Mekong on puu alt kogu pinnase ära uhtunud</p><p><br/>Küla paadid</p><p><br/>Paadi sisevaade</p><p><br/>Pikutab</p><p><br/>Kah pikutab</p><p><br/>Paadi nina künnab Mekongi</p><p><br/>Lõunasöögi põhiroog</p><p><br/>Võiks öelda et frikadellisupp</p><p><br/>Sisenemine Pak Ou koobastesse</p><p><br/>Pimedas sadu Buddhasid</p><p><br/>Ülemine koobas</p><p><br/>Alumine koobas</p><p><br/>Ööturu küpsetised, 1-1,5€ tk</p> </article> <article> <h1>Pak Beng, Laos</h1> <p>Wed, 25 Dec 2019 20:30:00 +0700</p> Ärkan tihti kohvimasina või veekeetja müra peale, nii ka täna. Aet on päeva esimese kohvilähkri nimel valmis imselt ka kergemat sorti mõrvaks, aga täna oli võimalus nautida seda meie bungalo rõdult, otse Mekongi kohale tõusva päikese saatel. Täpselt nii romantiline see ka oli. Nimelt siis kohv, mitte mõrv. Hommikusöök oli sisult lihtne, aga avatud terrassil Mekongi vaate taustal muidugi kordumatu. Edasi hakkas sebimine meie kohvrite kallal, mis pidid iseseisvalt liikuma otse meie paati. Siin põrkusime tänase hommikuse esimese tõelise pähkliga. Nimelt oli vaja igaühel oma kohvri sanga külge kinnitada lipik. Selline tavaline, kummiga. Aga kuidas see ümber sanga saada – tõeline mõistatus, lausa peavalu! Õnneks tugev reaalkooli taust ja eelkõige muidugi ema abistav käsi aitasid ka Jossil sellest nn blondiinilõksust välja rabeleda. Edasi viis disko-laega mikrobuss meid pompoossesse piiripunkti, mis tundus olema ehitatud ikkagi ülisuure varuga, kõik parklad jms täiesti tühjad. Olime seal praktiliselt ainukesed. Arvata võib, et piiriületuse võimalused on vaatamata suurele rahvastevahelisele sõprusele ikka väga kinni keeratud, nii et ainult lääne turistid saavad sellist luksust endale lubada. Olgu öeldud, et viisa hind sõltub muidugi reisija päritolust, selle kohta oli Laose poolel seinal suur tabel 200 riigiga. Eesti oli uhkelt ka teiste seas oma tubli 30 dollariga. (Selle lunastamisest täpsemalt juba allpool.) Väljumiseks Taimaalt pidime taas jäädvustama oma parema käe sõrmeotsad ja poseerima veebikaamera ees. Edasi pidime taaskord ootama, sest liigume juba koos oma grupiga, saatjaks Eriku Võsu sõbra näoga tüüp, kes aeg-ajalt kuskilt välja ilmub. Piir ise kulgeb piki Mekongi, mida ületavad nn Sõpruse sillad, millest ülesõidu litsents on ainult ühel bussifirmal. Pealtnäha tavaline buss, aga selle vahega, et reisijad saab bussijuhi seljataha lukustada, kusjuures riiv asub väljapool... Edasi viiski buss meid üle silla Lao poole, kuhu on Hiina raha eest alles hiljuti (2013) ehitatud samasugune grandioosne, kuid silmaganähtavalt juba täiesti amortiseerunud piirihoone. Põrandad lagunenud jne. Ka seal erilist rahvasteliikumist ei olnud näha, töötas vaid üks luuk. Täpsemini üks dokumentide sisse- ja teine väljaandmiseks. Kui Aeti poolt usinalt täidetud põhjalikud ankeedid oli heaks kiidetud, juhatasid viidad meid pangaluugi poole. Viisalõivu sai tasuda küll mitmesuguses valuutas, aga kaugeltki mitte iga kupüüriga! Meie esimesed kaks sajadollarist ei kvalifitseerunud, kuna servast leiti mingi mikroskoopiline kriipsuke. Alles kolmas kõlbas, st hea, et neid seekord meil mitu kaasas oli! Kui kogu grupp oli end sellest kadalipust (oh, millal küll hr Schengen siia jõuab...) läbi pressinud, aeti rahvas bussikutesse ja viidi paadisadamasse. Läbi külakese, mis andis esimese vihje ka kohalike elu-olu kohta. Teede kohta sobib kokkuvõtlikult öelda – pommiauk. Mõni ime, et meie ees liikunud kalluril oli taga ühel pool ainult üks kahest rattast alles. Pikad paadisoolikad seisid kalda ääres nagu silgud karbis kõrvuti. Pealeminek mööda vetruvat lauajuppi – ja pardal me olimegi! Sisekord näeb ette jätta välisjalanõud esikusse riiulisse, paadis liigutakse sokkis. Meid ootavad nimelised lauad korrektselt prinditud (ää-dega!) sildid peal. Mingil põhjusel (halloo, korraldajatädi?!) on meie paadis puupingid, aga õnneks on mingid padjakesed, et pisut kannidel pisut pehmem oleks. Sest sõit on pikk, lubatakse tänaseks 7-8 tundi. Sama homme. Paat on 40-kohaline, aga õnneks mitte väga täis – 26 reisijat. Kõrvalvahes istuvad sakslased. Kui paat ennast keerab ja diislihais korra laeva peale pöörab, on sakslastel kohe valged poolmaskid ees. Ilmselt tunnevad puudust kübemefiltrist ja heitgaaside euronormidest. Pärast pisukest viivitust pressime end teiste paatide vahelt välja ja kruiis võib alata. Üllatuseks on üsna varsti mõlemas kaldas teravad kaljud, kohati liigume justkui Stockholmi skääride vahel. Ja tegelikult on kohati ka üsna kitsas, peab peab päris täpselt tüürima. Maastik vaheldub, siis jälle laiuvad imekaunid liivarannad – inimtühjad. Aga liigume allavoolu, ca 25 km/h (vanad merekarud võivad ise oma sõlmedeks ümber arvutada). Külaelu väga palju näha ei ole, aga Tai kaldal paistab rohkem ehitustegevust ja elu. Esialgu liigumegi nö piki piiri, mis jookseb jõe keskel. Tunnikese pärast keeras piir sisemaale ja edaspidi kulgemegi juba üleni Laoses. Aeg-ajalt tuhisevad mööda kiirkaatrid, kus kiiver on peas ainult paadimehel, reisijatel mitte. Üllatuseks on avatud pardal üsna tuuline ja jahe, nii et Tallinnas rulli keeratud sulejope tuleb ootamatult vara taas lahti rullida. Aga kohv on soe ja puuvilju pakutakse samuti. Õlu on olemas, peame vaid ootama keskpäevani, tulenevalt meie peresisestest üldeeskirjadest (kehtivad nii kodus kui võõrsil). Mingil hetkel keerab paat kaldasse ja juba tundub, et läheme tutvume kohaliku külaga. Aga ei, siin tuleb peatuda, et ära maksta mingid riigimaksud. Lõunalaud kaetakse buffee-vormis. Nii supp kui praad on kanaga, aga väga maitsvad mõlemad. Magustoiduks papaia, maitsetu. Aga enne seda – muidugi õlu, Laobeer. See on siin tavaline nö laokaup, 80 tai bahti suur pudel. Valame välja, aga maitse-elamusega peame mõne minuti siiski kannatama kuni kell näitab 12. Pärast sööki lubab giid meile 1,5h sõitu kuni küla-külastuseni. Aga nagu siinmail kombeks, taas kord 1,5 = pigem 0,5 ja saamegi maale. Randume kuskil suvalise kalju otsas, kus ei ole mingit silti ega kuigipalju jälgi varasematest randumistest. Võibolla oleme siin esimesed valged? Pigem usuks siin kommunistlikus riigis pigem eeskujulikult korraldatud Potjomkini-stiilis lavastust. Aga reaalsus üllatab tõsiselt. Esmalt peame mööda järsku kallast paarkümmend meetrit ülespoole rühkima. Selgub, et oleme sattunud Paksit’i nimelisse külakesse, kus on 37 peret. Tegemist on kamoki hõimuga. Lisaks elavad Laoses muidugi laod, budistlik põhirahvus. Peale nende siis väiksemad mägirahvad kamokid ja hmongid, kellega tegelikult tutvusime lähemalt juba Tais (vt eelmisi blogipostitusi). Algatuseks näitab giid meile ülal kaldal üht vana palmipuud, kuhu on aegade jooksul sisse raiutud kõrgveetasemed. Et kohalikud teaksid, kuhu ja mida ehitada on mõistlik. On täiesti shokeeriv ette kujutada, et mingil ajal aastast käib vesi siin üleval mäe otsas! Pärast võtan appi GPSi ja selgitan välja, et kõrguste vahe praeguse (madal)veetasemega on lausa ligemale 30 meetrit! Nii et kogu see küla, mis on praegu puhas tolm, muutub siis massiivseks mudaks, mis kannab ära kogu aasta jooksul majade vahele kogunenud rämpsu, loomade (ja mitte ainult) väljaheited ja mille tõttu on ka kõik hooned ehitatud kõrgetele vaiadele. Ja muidugi need hooned... pigem hurtsikud, hütid ja sarad. Tõele au andes nägime ka ühte kiviseina ja paari plekk-katust, aga muidu ikka bambus, roikad ja palmilehed. Aga inimesed... ootaks, et kas totalitaristlikult kontrollitud/orkestreeritud (a la P-Korea) või siis pigem kommertslikult rikutud, siis tegelikult – ei kumbagi. Inimesed ei ürita meilt midagi saada, meile midagi anda ega müüa. Tõtt-öelda, nad ei oska mitte kuidagi olla, piiludes häbelikult kusagilt ukseavast või seinapraost. Tajume, et meid siiski jälgitakse väga suure huviga, ning tunnetame, kuidas mingid silmapaarid sihivad meid nende pool-läbipaistvate seinte tagant. Lapsed on kogunenud majade ette, treppidele vmt. Kui giid küsib, et miks te, poisid, koolis ei ole, panevad poisid padavai kooli poole jooksu! Kooli viiakse meidki. Tegemist on Unicefi toel siin külas püsti pandud (meie mõistes) lasteaed-algkooliga, kus käivad kõik 4-9 a lapsed. Ja lapsi on siin palju... Kui me koos giidiga kooliõuele siseneme, on seal viinavõtt juba alanud. Mingi tüüp võtab seal koos paari (silmaganähtavalt alaealise – aga võibolla samas juba mitme lapse emaks oleva) verinoore tüdrukuga laolao’d, kohalikku puskarit, ning pakub meilegi. Leidub üks julge noormees, kes pakkumise vastu võtab. Tüdrukutel juba palged punetavad ja silmad läigivad... Näidatakse ka koolimaja, mis on lihtne katusealune ja koosneb kolmest klassiruumist - kindlasti nii moodne, kui Palamuse oma Tootsi kooliajal. Siiski on seinal tahvel, kuhu kirjutame ka esimese eestikeelse sõna (TERE) ning õpime näiteks selgeks, et kohalikus keeles ei ole eraldi tähti ja numbreid. Aga kasutatakse ka araabia numbreid, nt käesolev õppeaasta on 2019-020. Välja on riputatud hulk laste joonistusi, mängitakse kummikeksu ja õppetöö on ilmselgelt häiritud. Koolihoovil on muidugi lipuvarras ja bambusest jalkaväravad, aga ka väike kooliaed, mis kujutab endast betoonist kaste, ääreni sõnnikut täis, sekka paar taime. Jätame koolimajaseinal asuvasse annetuskasti numbriliselt suure kuid väärtuselt mitteniiväga rahakupüüri ja liigume edasi. Jalutame mööda külatänavaid (seejuures mõnest „tänavast“ üles saavad daamid vaid härrade abiga), mis meil on kaetud asfaldi või tänavasillutisega, aga siin naturaalse vaibaga - ühtlase paksu sõnnikuvaibaga. Kohtame hulka kanu, parte ja imepisikesi põrsaid, samuti lehmakarja ning ridamisi miniatuurseid koerakutsikaid, mis õrnahingelisematel turistidel nunnumeetri lakke virutavad. Tahaks lausa öelda, et kule kueer... Kusagil puudevilus või treppidel vedelevad vanurid, mõnest titega-süles-tüdrukust ei saa kuidagi sotti, kas ta on selle lastekarja ema või kõigest vanem õde... Täiskasvanuid eriti näha ei ole. Saame teada, et tööl käiakse vaid vihmaperioodil, 3-4 kuud, siinsamas mäeküljel asuvas farmis. Tegelikult oli külas ka elektripost koos paari lugejaga, kuskilt kostis ka raadio vmt. Ühel lapsel olla nähtud mobiili ning ühe kohaliku kulaku maja küljes oli sati taldrik. Joogivett saadakse dzhunglist, allikatest. Nägime seda kraani oma silmaga. Dushi jaoks pidi Mekongi vesi ka kõlbama. Noh, kokkuvõttes oli küla-elamus kui mitte otsesõnu shokeeriv, siis vähemasti silmiavav ja kainestav. Vaatad kuidagi teistmoodi nt neid veidrikke, kes kiruvad oma elu Eestis. Tulge tutvuge, pidage siin kuumas, tolmus ja sõnnikus vastu üks tund, siis räägime uuesti! Tagasi pärast hirmpalavat külaolustikku jälle jahedas jõesängis, võtame ühe Laobeeri, rahvas vajub kõik lääbakile ja jääb kuidagi vaikseks. Kostab norskamist. Usinamad võtavad ette Pythagorase vmt üldhuvitava teema ja kulgeme veel mõned tunnid allavoolu. Tänaseks ööbimispaigaks on Pakbeng. Ronime mäest oma kohvritega üles, meie pere ja giid on priviligeeritud ööbima otse sadamas, lähimas hotellis. Ülejäänud turistid ronivad mingitele tuk-tukidele jm veokitele, et sõita kaugematesse öömajadesse. Hotell on meid oodanud, sest kohe serveeritakse hapukas teejook, Oreo küpsised ja mingeid muid snäkke. Bungalod on otse Mekongi kohal, all pargib kruiisilaevastik, tihedalt üksteise vastas. Pakbeng ise on täitsa asula moodi. Asfaltkattega peatänav, mida ääristavad põnevad koloniaalstiilis jm sarad, öömajad, söögikohad ja pudi-padi müüjad. Seejuures – ei mingeid suveniire! Ainuüksi see viitab, kui noore ja toore turismimaaga on meil tegemist. Keeleoskusest rääkimata. Õhtusöögikoha otsingud viivad meid piki peatänavat, lõbustame end fantaasiarikaste keele- ja trükivääratustega restoranide menüüdes, reklaamides jm. Näiteks kas teadsite, et tavaline võileib võib kanda nimetust liivanõid (Sand Wich)? Lõpuks pöördume ikkagi tagasi kõige esimese restorani juurde, mille peremees reklaamis oma kohta väitega, et tema naine on linna parim kokk! Noh, sama võiks minagi öelda. Lisaks oli tal kaardiäpis ka natuke parem skoor - mis siis, et pisut teise nime all. Süüa me seal saime, õlu oli külm ja lisaks valas peremees (küsimise peale) meie ühe pitsi seda kuulsat kohalikku laolaod, mis meenutas veidi saket või grappat, aga on sisuliselt kleepuva riisi puskar. Veeretasime päeva õhtusse oma bungalo terrassil, saateks öise Mekongi hääled ja pikapaadimeeskondade olmekära. Kindlasti selle reisi sisukaim päev. Aga vastaskaldal lubatakse päikesetõusu ajal elevante joomas näha. Tõepoolest, suur silt üle jõe reklaamibki elevandifarmi. Kuid sellest juba lähemalt homses blogis! Püsige meie kanalil! PS Nüüd reisiblogi saadaval ka paberväljaandena! Valida kas mentooli või kajakamaitselisena.<p><br/>tea, kas lähebki enam hommikul käima...</p><p><br/>hotelliesine tänavalõik kasteti nö tolmuvabaks, ilmselgelt meie auks ja hüvanguks</p><p><br/>saabume Pakbengi, vedime (ise?) oma kohvreid mäest üles</p><p><br/>kooliaed. Vähe rohelist, aga see-eest palju sõnnikut</p><p><br/>Ott ajas lapsi kaameraga taga, need läksid nii pöördesse, et direktor tuli riidlema. </p><p><br/>Koolihoov lipu ja sõnnikupeenraga</p><p><br/>Äppli reklaam lasteaias?! Nii vara hakkavad mürgitama...</p><p><br/>Päike tõuseb siin Laosest ja lähkriga.</p><p><br/>pardaleminek. Kas see “ramp” Eesti meest üldse kannab?</p><p><br/>Hiina ostab vaeseid riike. Järjekordne taristuobjekt</p><p><br/>Kruiisiseltskond rühkimas kaldast üles Paksiti poole</p><p><br/>siia pidi tulema sild... aga see teise kalda rahvas ... kuradi mmehed...</p><p><br/>Paadis oli ka mugavamaid asemeid</p><p><br/>Kontrollime paadi mootorit</p><p><br/>lauda tagune, väiksed notsud aelemas päeva õhtusse</p><p><br/>külatänaval</p><p><br/>mõõdupuu. Vesi nalja ei mõista</p><p><br/>Päike tõuseb Laosest</p><p><br/>Romantiline hommikusöök Mekongi päikesetôusus</p><p><br/>võitleme kõik koos korruptsiooniga! Isegi kaardirakendus on asjaga kursis ja kutsub üles saatma e-kiri saatkonda.</p><p><br/>milleks sellised kaheksad? Aga selleks, et poolt vahetada - erinevalt Taist on Laoses parempoolne liiklus</p><p><br/>Sellised on need paadid Mekongil</p><p><br/>Paksit’i külasse</p><p><br/>Lao külalapsed</p><p><br/>Klassiruum</p><p><br/>Ôpetaja Päär</p><p><br/>Sellised elumajakesed</p><p><br/>Kuidas paadil aega surnuks lüüa</p><p><br/>Ôhtul Pakbengi hotellirôdul</p><p><br/>Pakbengi külatänav, otsime ôhtusöögikohta</p> </article> <article> <h1>Chiang Khong, Thailand</h1> <p>Tue, 24 Dec 2019 20:30:00 +0700</p> Tervist vanad, täna kirjutab teile Pesooj Snah, mis tähendab, et pange turvavööd peale ja alustame. Jõuluhommik algas suht varakult, et sai minna poolunes hommikusöögile ja süües end äratada. Hommikuks “munchisin” (sõin) mitu kaussi arbuusi, mis siin imeliselt maitsevad ning scrambled muna, mis oli seest sama märg kui minu jalad peale siinsetesse peldikutesse ehk “aukudesse” kusemist (kes aru saab, see saab). Igastahes startisime meie hotellist mingi mõnusa bussikuga, mille kallis Ema meile broneeris. Istmed käisid mōnusalt üles-alla, nii et sai mõnusalt spattida. Bussireisist palju ei mäleta, kuna suurema osa ajast magasin. Vahel pidi perse püsti ka ajama, et neid budakujusid veel näha, mida oleme selle paari päevaga miljoneid näinud. Igastahes esimeseks peatuseks oli Hot Springs Mae Khajan, kus vesi mulises ja kees, nii et vennaraas sai vutimuna seal keeta, lõpuks ka enda mune, aga sellest räägib Ott teile ise. Istusime tagasi bussi ning sõitsime edasi. Proovisin veel silma looja korra lasta, kuid Leraak ostustas mu magusat und segada nagu tavaliselt. Intsident lõppes jälle vanema venna ninaluumurruga. Siis jõudis jälle aeg kätte bussist perse välja tuua ning avastada Chiang Rai White Temple’t. Kõige rohkem meeldis selle juures, kuidas kõik detailid olid väga hästi esile toodud. Väljast poolt nägi tempel väga võimas välja, seest nägi ka, kuid sees ei tohtinud pilte teha. Sees oli jälle paar buda ning seinal ka üks hiiglasliku buda maaling. Mida muud ikka oodata sellistest kohtadest eks. Ootasime jälle Otti nagu igas kohas, kui ta tegi oma viimaseid võimalikke pilte. Edasi läksime Hall Of Opiumi muuseumisse. Tavaliselt on meil tavaks mitte käia muuseumides, kuid see oli üsnagi huvitav. Rääkis põhjalikult “Oopiumi” taimest, kuidas kasvatati jne ja kuidas inimesed neid kasutasid narkootikumidena ja kuidas neid illegaalselt transporditi üle merede ning kuidas puhkes Oopiumisõda Hiina impeeriumi ja Suurbritannia vahel. Kõike detailselt ei hakka teile ette kandma, eks varsti lähete ise külastate seda. Siis ajasime ei mäleta mitmendat korda pepud bussi ja lasime silma looja. Enne hotelli ootas meid veel üks buda Golden Triangle Pargis. Budad enam ei kutsu, nagu te mu jutust aru saate, ei oska midagi muud nende kohta enam rääkida. Buda kõrvalt vaadates nägid kolme erinevat riiki: Thailand, Burma ja Laos - sealt tulebki nimi Triangle e. kolmnurk. Ning sealt edasi sõites jõudsimegi uude hotelli, mis näeb täitsa nitševo välja. Pildilt näete, kus urkas mu voodi on. Sõime rikkaliku jõulu õhtusööki, tellisime tuppa kolm šokolaadi laava kooki ja nüüd teki all proovin veel silmi lahti hoida. Igastahes häid jõule ja rahulikke pühi, vanad ning varsti näeme!!<p><br/>Mae Khajani kuumavee koht + vutimunad</p><p><br/>Hiigelbuddha</p><p></p><p><br/>White temple Chiang Rai</p><p></p><p></p><p></p><p></p><p></p><p></p><p><br/>Bussisõitja tagareas</p><p><br/>Tunnelist sissepääs muuseumi</p><p><br/>Moonid muuseumis</p><p><br/>Paremal nurgas Jossi koiku</p><p><br/>Mooniseemnete head küljed</p><p><br/>Kapsasse peidetud oopium</p><p><br/>Oopiumiuimas</p><p><br/>Vasakul Tai, kolmnurkne maalapp Birma ja paremal Laos</p><p><br/>Kuldne Kolmnurk - oopiumikaubanduse keskpunkt</p><p><br/>Golden Triangle park, mille tegi muuseas eriliseks nö kaugannetamise võimalus. Ei, mitte kusagil internetis või äpis, vaid münte kolinaga pikki peenikesi plekist renne veeretades, saateks võigas homeeriline naer vastavast automaatloendurist. Audiosalvestus olemas.</p><p><br/>Ujumine vaatega Mekongile</p><p></p><p></p><p><br/>Chiang Khongi piljard</p><p><br/>Meie hotelli vaade</p><p><br/>Õlu vaatega Mekongile</p> </article> <article> <h1>Doi Inthanon National Park, Thailand</h1> <p>Mon, 23 Dec 2019 20:30:00 +0700</p> Otsa teeb lahti külalisblogija Kotto-Aarel (kohalik versioon mu nimest)! Täna hommikul kl 6.30 ärkasime lõputult sügavast unest, mille sugemed ulatuvad eilsesse õhtusse. Pärast venitusterohket joogatundi õnnistati meid veel venitusterohkemate tai massaažidega, mis niitis ka tugevamad mehed. Puusad pole meil kunagi nii lahti olnud kui täna hommikuks. Küll aga avastasime endi seast esimese õrnukese - meie isa Pääri. Tollel oli väidetavalt mahlad ja toksiinid nii voolama lükatud, et hommikuks lausa paha olla. Küll palavikuta ja teiste eriliste tundemärkideta, kuid siiski laisana, jäi ta voodisse veel mõneks ajaks lebama. Kuid meil oli päevane väljasõit juba broneeritud ning asusime teele. Esimeseks peatuseks hotelli fuajee kõrval olev hommikusöögi buffee. Tellisime igaüks endale erisoovide järgi valmistatud munad, kahmasime võileivamaterjali, saiakesi, jooke ja puuvilju. Seda kõike muidugi meeletutes kogustes, sest kunagi ei tea, millal jälle saab. Kõhud (peaaegu) täis, leidsime retseptsioonist ühe pruuni onu, kes noogutuste saatel otsemaid enda kliendid tuvastas. Istusime valgesse Mitsubishi maasturisse, kus oli 7 kohta. Kuna meie viieliikmelisest grupist oli järele jäänud 4 hinge, saime autos mõnusalt laiutada. Algas sõit Chiang Mai linnast välja Doi Inthanon rahvusparki. See park on koduks Tai kõrgeimale tipule, kümnetele matkaradadele, iluaaedadele, veekoskedele, haruldastele linnuliikidele ja muidu kiidetud koht. Ühtlasi on see mägine piirkond ka Himaalaja mäestiku üheks sabaotsaks. Pooleteist tunni pikkuse sõidu järel hakkasime liginema rahvuspargi väravatele, kust soetasime pääsmed. Esimene vaatamisväärsus oligi seesama Tai kõrgeim tipp meretasemest. 5-minutiline jalutuskäik mööda armetut trepikest ja olimegi kohal. Ümberringi ainult sulejopedes ja naljakate peakatetega hiinlased. Tegime kauni sildi ees pilti ja asi ants. Sealsamas oli ka sõjaväe valduses olev jaam, observatoorium ja antennid püsti ning okastraat ümberringi. Sinna meid ei lastud. Järgmisena sisenesime Angkha loodusrajale, mis osutus samuti 10-minutiliseks sutsakaks. Läbi ürgse ja maagilise metsa viis sammaldunud puitlaudis. Pärast seda, kui mõnest trepiastmest olime üles astunud, saime aru, kui vähe hapnikku 2.5km kõrgusel õhus leidub. Tõesti oli tunne, nagu kahe kopsu asemel oleks kasutuses vaid üks. Lisaks oli kõrgmäestikule kohaselt jahe (u 15’C) ka, sest kell oli alles 9. Soojendus tehtud, võtsime dressid seljast ning algas päeva kardetuim osa - 3 kilomeetrine matk mööda Kew Mae Pan nimelist loodusrada. Üllatuseks juhatati meid pärast piletite ostmist ühe kohaliku poisi juurde, kes osutus meie giidiks sel rajal. Nimeks Preecha, pärit Hmong hõimust. Ilma giidita miskipärast rajale ei lastagi. Tüübil oli kotis nuga ja ta rääkis, kuidas siin metsas olevat nähtud karusid, tiigreid ja ahve. Tema inglise keel oli puudlik, kuid ta oli sõbralik. Rada oli heas korras ning rohkete inglisekeelsete teabetahvlitega. Siin metsades elab mitmeid haruldasi ja omapäraseid looma- ja linnuliike, mistõttu nägime ka binoklitega varustatud entusiaste. Tegemist on väidetavalt enamjaolt igihalja metsaga, kus elab mitmeid himaalajalikke taimi, sh sõnajalgu. Lisaks võib kohata ka tihedat udumetsa, sest siinsetes kõrgustes võib jaheda õhuvoolu tagajärjel kondenseerunud niiskus tekitada paksu pilve. Meie neid küll ei näinud, ju siis oli soe ja päikseline päev. Vahepeal läbisime ka avara alpi-aasa, mis kangesti meenutas stseene “Helisevast muusikast”. Mäenukkidelt avanesid kaunid vaated. Seal lõppes ka ülespoole ronimine ning alustasime laskumist. Siinkohal olid kõvasti abiks raja algul kaasa haaratud bambuskepid, mida matkajatele teele asudes pakutakse. Tagasiminnes läbisime taaskord mitmesuguseid padrikuid. Kogu matka pikkuseks vaid 1h 17min, mis on kõvasti vähem, kui kellelgi TripAdvisoris ajaloos õnnestunud on. Osalt tänu meie giidi kergele sammule. Enda sõnul läbib ta iga päev seda rada 2 korda. Pole siis ime, et ta nii hästi tempot tegi. Seejärel sõitsime kahe kuulsa stuupa (buda kultusehitis) juurde, mida silmasime kaugelt juba matka ajal mäetipust. Need kaks templit on püstitatud 1987-1992 tollaaegsete kuninga ja kuninganna auks. Nendeni viisid kõrget trepid ja isegi eskalaatorid, mida meie seas kõige laisem pärdik ka kasutas. Templeid ümbriteses hoolitsetud lilleaed koos pügatud puude ja purskkaevudega. Pargipingil hommikusöögilauast kaasa varastatud saiakesi õgides juhtusid meie eest läbi kõndima kolmeliikmeline grupp eestlasi. Ema juba kaugelt hüüdis neile “No tere raisk!”. Need on samad eestlased, kes Tallinnast saadik meiega samadel lendudel olid ning nüüd sattusime siin pärapõrgus üksteisega päriselt silmitsi. Vat kui tore. Viimaseks peatuseks jäi Wachiratan veejuga. See oli tõesti ilus vaatepilt. Kahjuks ujuda ei olnud lubatud, mul sügeles küll. See ka nähtud-pildistatud, kamandasime oma autojuhi kohale ning asusime tagasi Chiang Mai poole sõitma. Matkajärgselt kohaselt tikkus uni kõigile peale. Jõudnud tagasi hotelli, läksime kõik koos vanameest kontrollima. Elus - ja samas asendis, kuidas ta hommikul viimati jäi. Väidetavalt siiski käis vahepeal hommikust söömas, kuid pärast seda ei saatnud ärkvelpüsimist edu. Kuna vanamees oli uimane ning süüa ei nõudnud, läksime neljakesi omale tuttavaks saanud restorani ja kostitasime end hea ja paremaga. Lõunasöögile järgnes mitu vaikset tundi, kus igaüks valis endale meelepärase tegevuse - kes päevitas, kes tegi trenni, kes läks massaaži. Õhtu möödus tavapäraselt - õhtusöök juhuslikult ettesattunud restoranis. Magustoidud jäätisebaaris ja viimased paar tundi ärkvelolekuajast voodis ekraanidega kurameerides. Homme on kurb päev, sest lahkume 5* tärni hotellist.<p><br/>Ostab lemmikmahla</p><p><br/>Parim magustoit, mango kleepriisi ja kookosjäätisega</p><p><br/>Wachiratan’i juga</p><p><br/>Wachiratan’i juga</p><p><br/>Chedi’te juures aias</p><p><br/>Chedi’te juures aias</p><p><br/>Chedi’te juures aias</p><p><br/>Chedi’te juures aias lõunasöögi eelsöögil</p><p><br/>Preechaga</p><p><br/>Matkaväsimus</p><p><br/>Vaade stuupadele Kew Mae Pan’ i matkarajalt</p><p><br/>Kew Mae Pan’i matkarajal</p><p><br/>Kew Mae Pan’ i rajal</p><p><br/>Angkha matkarajal</p><p><br/>Angkha matkarajal</p><p><br/>Taimaa kõrgeima tipu juures</p> </article> <article> <h1>Doi Suthep, Thailand</h1> <p>Sun, 22 Dec 2019 20:30:00 +0700</p> Tänane poolepäeva tripp viib meid Chiang Mai kõrval asuvatesse mägedesse, kus on põnevad külad, Doi Suthepi (mida lihtsuse huvides nimetame Sutlepaks) kuldne pühamu jm. Olime plaaninud võtta kõrvaltänavalt punase marsa, sest teekond pole pikk, u 20 km. Tegemist on põhimõtteliselt aasiamaades tuntud tuktuki suurema versiooniga, kus istmed on äärtes sõidusuunas, taga ust pole ja sõidad nagu väikeses veoautos. Marsajuht küsis kõigepealt 1200 bahti, aga kui viitasime et hotellist öeldi 500, leppis kiiresti 600 peale kokku. Selle eest viib ta meid nondesse soovitud kohtadesse sealkandis, ootab ilusti ja toob pärast hotelli tagasi. Too 20 km oli aga päris pikk, sest tee viis mäest üles ja see marsa ajas sinist suitsu tagant välja ja pressis üles igatahes kiiremini kui tee ääres sõitvad jalgratturid väntasid. Alustasime meie sõidu kõige kaugemast otsast, Doi Pui ehk hmongi rahvakillu külast. Hmongid on kõvad käsitöömeistrid ja see nende küla on lisaks traditsioonilistele lobudikele ja nö tänavatele seal vahel ka üks suur käsitöö turg. Küla on mäerinnatisel ja soovitus on kõndida üles, kus avaneb vaade külale kui ka laiemalt ümbruskonnale. Teekond üles aga kulgeb mööda katusega kaetud kivitreppi, mille mõlemal küljel käib üks suur käsitöö ja muu kohaliku kaubaga kauplemine. Enim müüdi riideid ja mis tõsiselt üllatas, oli nende äärmiselt maitsekas tegumood ja värvivalik. Ja muidugi ka odav hind. Nende kõigi positiivsete argumentide najal ostsimegi kohe Otile kaks puuvillast särki. Ülalpool müüdi ka hmongide värvikirevaid rahvariideid, mida sai väikese tasu eest ka laenutada ja siis nendega pilti teha. Mida paljud turistid ka tegid. Eriti popp oli lastele need riided selga ajada ja siis pildistada. Lõpuks me väga täpselt aru ei saanudki, kas kaamera ette jäi kohalik külainimene või rahvariietes turist. Ülal turu lõpus avanes värvikirev muinasjutumaa - lopsakas lilleklumbid, teerajad ja skulptuurid. Nagu Hobbiton. Seal siis poseeriti ja klõpsiti telefonimälud täis. Edasi sõitsime natuke linna poole tagasi kuulsa Wat Phra That Doi Suthep’i templi juurde. Nagu ikka siinkandi maades on ka siin oma tükike Buddhast olemas, mida siis austamas käia. Kui eelmine aasta Sri Lankas käisime Püha Hamba templis, siis siin linnas on tolleks pühaks Buddha jäänukiks tükk õlaluust. Kusjuures see luutükike veeti mäkke valge elevandi seljas, kes ühel hetkel maha istus ja ära suri. Sinna kohta tehtigi too Sutlepa tempel, kusjuures see õlaluu tükike läks kaheks ja need poolikud taastasid mõlemad endise suuruse. Tegemist on Chiang Mai suurima imega. Parklast üles mäkke viis üle 300 astmega trepp, mille alusmistel astmetel mõlemal pool oli ülisuur mitmepealine draakonipea ja kogu ülejäänud trepi äär üles oli selle draakoni looklev saba. Üleval templisse sisenedes tuli end taas korralikult riidesse panna ehk taas pidid naised põlved katma, mille jaoks oli meil ettenägelikult kaasas need suured kerged rätikud, milledega ennegi on Buddha tükke vaatamas käidud. Ja muidugi tuli võtta taas paljajalu. Tempel ise oli ülisuur kuldne keskstuupa, palju väikseid kuldseid Buddhasid ja draakoneid ning erinevate jumaluste kujudega nurgaorvad, kus siis põlvitati ja riitust sooritati, vahel mungaga, vahel ilma. Hea viirukilõhn ja kellakeste helin käib asja juurde. Huvitav oli see, et pildistamiseks oli käsk maha istuda või põlvitada, aga seda ei tohtinud siltide järgi püsti teha. Kuigi tehti. Viimane objekt meie plaans oli Huay Keawi juga, mille juures pidid olema ka looduslikud ujumisaugud. Mida polnud aga oli korralik juga, välja arvatud kaugemal paistev joa algus, samuti ei olnud kuskil mingit ujumisauku. Nii et see oli tüng. Lasime end hotelli tagasi viia ja järgnes vaba aeg. Noored käiisd shoppamas ja massaažis, Päär magas, Joss tegi trenni ja siinkirjutaja kirjutas eilset blogi. Tänase õhtu erisündmuseks on joogatund. Olin internetist üles leidnud lähedalasuvate joogastuudiote hulgast selle, millel oli pühapäeva õhtul tund algajatele. Tegemist oli Mindfulnessi tunniga, kus keskenduti hingamisele, kohalolekule, venitamisele ja tasakaalule. Joogaõpetaja oli tore, käis ja pingutas igaühel asendeid sügavamaks, kuigi tema inglise keele hääldusele pidi ise natuke kujutlusvõimet juurde panema, et aru saada. Peale joogatundi olime taas ära teeninud massaažid. Seekordne oli ikka väga tõhus raks, Ott ja Päär ägisesid ja ohkisid oma tai traditsioonilisre massaaži prouade keharaskuste all, minu selja-õla-kaelamassaaž leidis ülees ja keskendus vaid valusatele kohtadele - kokkuvõttes täitsa rets. Anette tegi jalamassaaži ja Joss näo-keha kombo. Pärast jõime taas teed ja sõime küpsist ja kõik olid rahul. Õhtusöögi tarvis võtsime ühe järgmise tai menüüga koha paar kvartalit eemal ja kana satay, phad thai, papaia salat ja riis köögiviljadega ning Singa õlu ning mango ja ananassismuutid maitsesid taas head. <p></p><p><br/>Ostutänav läbi Doi Pui küla mäkke</p><p><br/>Hmongi külarahva elutuba-töökoda</p><p></p><p><br/>Laenutaks rahvariided?</p><p><br/>Hmongi riietes</p><p><br/>Hmongi müts</p><p><br/>Traditional ja digital</p><p></p><p><br/>Trompetipuu all</p><p></p><p><br/>Vaade Hmongi külale Doi Pui ülalt</p><p></p><p><br/>Ilus paar</p><p><br/>Huay Kaew juga, pigem selle põhjajäänuk</p><p><br/>Praetud putukaid kellele?</p><p><br/>Templisse sisse saab ainult paljajalu</p><p><br/>Trepp üles templisse</p><p><br/>Munk tegutseb</p><p><br/>Wat Phra That Doi Suthep</p><p><br/>Joogatunni eel</p><p><br/>Massaažimehed on valmis</p> </article> <article> <h1>Chiang Mai, Thailand</h1> <p>Sat, 21 Dec 2019 20:30:00 +0700</p> Ega tegelikult aru ei saagi, millal see kalendripäev algas ja et kas praegu on öö või päev. Igatahes ülivarahommikul kell 6 maandusime Chiang Mais, olles 5,5 tundi lennanud alates kella 20st ôhtul. Oleme tolle ülipika päeva keskel alles. Piiriületus möödus kiiresti, nii et vaevu jôudsime järjekorras seistes maale saabumise ankeedid ära täita ja juba tuli näpujälgi andma hakata. Bussik oli meile hotellist kenasti vastu tulnud, nagu kokku lepitud. Hotellis saime imekombel juba ühe toa kätte, mis nii varasel tunnil on tegelikult ime. Kuna viie peale oli üks suur voodi ainult ja kõht oli tühi ka, siis võtsime jalad selga ja kõndisime kesklinna. See oli ainult 0,5 tunni kaugusel. Vanalinn on nelinurkne maa-ala, mis on ümbritsetud kaitsemüüri, selle varemete ja kaitsekraaviga. Leidsime ühe väikese hotelli viirukilõhnalise ja tasase joogamuusika taustaga zen hoovi, kus pakuti buffee-hommikusööki 4,5€ per nägu ja see maitses nagu arvata võis ja meie konditsiooni arvestades hea. Siit edasi oli mõistlik vaadata üle ka üks kohalik vingeim tempel, Wat Chedi Luang. Seda peetakse Chiang Mai olulisimaks pühamuks ja sissepääsu kõrval asuv ülisuur kummipuu sümboliseerib linna edukust. Kui see puu peaks langema, ootab linna ees viletsus ja hädaorg. Seda templit hakati ehitama juba 1400 aasta paiku ja seda ning aeg-ajalt toimunud maavärinaid arvestades on see imehästi säilinud ja igati imposantne mürakas keset linna. Eriti kihvtid olid tagumikku pidi müüri sisse paigutatud elevandid. Selle templi juures asub munkade kool ja munkasid kõndis seal ringi mitmeid. Sealsamas puude vilus on pingid ja toolid, millede ümber toimub omapärane Monk Chat ehk mungad tahavad ilmarahvaga juttu ajades oma inglise keelt täiustada ja selleks on nad paariks tunniks iga päev valmis lobisema oma elust ja tegevusest ning pidavat olema ka uudishimulikud meiesuguste elu suhtes. Paraku meie olime seal ajal, mil vestlusi ei toimunud ja mungad olid mujal ümbruse majades, aga suure maakaardi ees istuv teadjamees ütles, et Eestist tema teada seal keegi lobisemas käinud ei ole. Nojah, eestlane ju naljalt võõraga ei räägi... Aga siis oli vaimne ja füüsiline piir ees, võtsime songthaew’i ehk ‘punase marsa’ ning lasime end hotelli tagasi viia. Nõrgemad vajusid paugust paaritunnisesse unne, Ott hakkas jõusaalis trenni tegema ja Anette ujus ja päevitas katusebasseini ääres. Millalgi saime ka teise toa kätte, mille käigus pidime kolima esmasest toast ka uude kohta. Siis oligi aeg jookideks ja kergeks snäkiks, sest enne suuremat õhtusööki tahtsime veel esimesed tai massaažid võtta. Singa õlu on siin tuntud headuses, samuti suured värsketest puuviljadest smuutid. Massaažisalong kohe hotelli kõrval pakkus kohe seda mida vajame, 5 üheaegset traditsioonilist tai massaaži. Kõigepealt pandi jalad kausikestesse, leotati, hõõruti soola-piimaseguga pehmeks ja kuivatati ära. Siis anti laiad püksid ja pluus, mis kuuluvad tai massaaži juurde, sest tegemist ei ole õliga määrimise, vaid massööri keharaskusega toimuva surumise, lükkamise, venitamise ja painutamisega. Kõik asjaosalised jäid äärmiselt rahule, paistab et protseduur tuleb kordamisele. Õhtusöögi kohta otsides maandusime samasse kohta, kus enne joogid ja snäkid võtsime, sest menüü oli väga korralik ja mitmekesine ning keskkond puhas ja mugav. Sõime ennast lõhki, sest tai köök on ikka tõesti maitsev. <p><br/>Ott avatsas, et vanni tagant käib lükandsein lahti toa poole</p><p><br/>Igal korrusel eri kunstistiil koridoris ja tubades</p><p><br/>Igas toas on molbert paberi ja pliiatsiga, värvipliiatsid tuuakse ka kui tahad. Valmib esimene pliiatsijoonis aknast avaneva põhjal.</p><p></p><p></p><p><br/>Wat Chedi Luang</p><p><br/>Wat Chedi Luangi kuulus kummipuu.</p><p><br/>Wat Chedi Luang</p><p><br/>Wat Chedi Luangi mungad</p><p><br/>Wat Chedi Luangi mungad</p><p><br/>Wat Chedi Luangi mungakooli autahvel</p><p><br/>Wat Chedi Luang, vt elevandid müüri sees</p><p><br/>Hoiab vantsi sabast kinni kui tosse jalga paneb</p><p><br/>Songthaew ehk punane marsa </p><p><br/>Katusebassein</p><p><br/>Tänane varaôhtuste jookide-snäkkide kui ka ôhtusöögi resto</p><p><br/>Tai massaaž algab jalapesust</p><p></p><p><br/>Massaaži lõpetuseks tee ja küpsis</p> </article> <article> <h1>Doha</h1> <p>Fri, 20 Dec 2019 20:30:00 +0300</p> Seekordne tripp algab Tallinn-Varssavi lennuga, kus kodust kaasavõetud hommikusöögivõipsid keedumuna ja Rukkipalaga osutusid eriti maitsvateks. Varssavi lennujaam üllatas kusehaisuste WCdega, nagu ei olekski Euroopa või nii. Passikontrolli läbides kuulsime valjuhääldajatest oma nimesid ja osad hakkasid mõnevõrra kiiremal sammul väravasse kõndima, sest Joss on meil alaealisena tavaliselt manuaalse kontrolli ehk pikemas järtsus, samal ajal kui teised masinast lihtsalt oma passid läbi piiksutavad. Väravas selgus, aega oligi nagu me teadsime küllaga veel, aga nemad tahtsid meie passiandmeid veelkord kontrollida ja nimekirjast nimed uuesti läbi vaadata. Varssavi - Doha lend oli u 5 h ja selle jooksul sai täitsa okeilt süüa ja juua, paar filmi ära vaadata ning ka väikesed uned tehtud. Dohas oli meil 3 h aega ja teha polnud miskit muud kui sööma minna. Hinnad on siin muidugi tippklassist, kuhugi Rootsi kanti, aga nad võivad seda siin küsida ka. Doha lennujaama on hinnatud aastate jooksul maailma parimate lennujaamade esikümnes pidevalt ettepoole, viimati kolmandaks. Aga oli šikk küll, modernne ja metalne interjöör läbi mitmete korruste, vaikselt sõitvad elektrirongid terminalide vahel ja kõikjal puhtad laitmatud metalsed pinnad, lapiga koristaja kõrval kohe valmis näpujälgi eemaldama ja põrandad nii puhtad, et istu või maha. Ja siis Dohast lend Chiang Maisse Taimaal. See oli ka natuke üle 5 tunni ning tegutsemine oli täpselt sama - söök, jook ja kino. Filmiprogramm oli sellel lennukil juba uuem, 2019 tippvalikust. Magada oli vaja ka, sest seekordne öö saab meil ajaplaanist nö välja lõigatud, sest lendame otsejoones ida poole.<p><br/>Varssavis</p><p><br/>Taamal meie Qatari lennuk</p><p><br/>Matemaatika ôpe Dohas!</p><p><br/>Videokeevitus Dohas</p> </article> </main></body></html>