Genfi järv

Lausanne, Switzerland

Sun, 29 Sep 2019 19:20:00 +0200

Algas pikk päev, mille eesmärgiks on õhtuks koju jõuda. Seekord kõrvalt hotellist ei odavamat ega kallimat hommikusööki ei võtnudki, vaid mõtlesime kõndida päris kesklinna ja teha seal mõnes kohvikus meeldivad värsked võipsid ja head kohvid. Eile andsid meile meeldinud õhtusöögipubi ettekandjad head nõu, kus seda teha ja see oligi üks armas kohvikuke Lucien vms, kus oli igasugu magusaid asju, aga ka valik värskeid võileibu, kus raske lausa valida. Edasi jätkus hommikune kõnnak-matk kärmel sammul Chilloni kindluse poole, mida peetakse järve kaldal muide üheks terve Šveitsi tunnusvaateks. Teekond sinna meie hotelli juurest oli natuke üle 4 km, mis karges, aga päikeselises pühapäevahommikus oli väga mônus. Kohale jôudnuna hakkasime üsna pea tagasi vantsima, sest vahepeal oli lõpuks avatud meie tänane peaatraktsioon, Queeni stuudio, kus aastakümnete jooksul lindistati mitmeid, ja sealhulgas ka viimane Queeni album kois Freddie Mercuryga. Stuudio oli selline väiksem paaritoaline muuseumike ülisuure Montreux kasiinoga sama katuse all. Seintel põhjalik ajalugu koos piltide ja plaatide jm nänniga, samuti bändi muusikariistad viimasest lindistusest ja helipult, kus sai kahte laulu oma käe järgi miksida. Ehk natuke ka interaktiivsust. Ja üle kõige fooniks päris kõvahäälselt tuntud Queeni lood. Edasi kõmpisime hotelli, pakkisime oma asjad kokku ja hakkasime sõitma mööda Genfi järve põhja- ja loodekallast Genfi poole. Esimene peatus oli Lavaux’i viinamarjaterasside vahel. Nood ulatuvad alt peaaegu järvepiirist üles mägedele ja on lihtsalt ilusad. Eriti uhked vaated olid kõrgemalt, kuhu mööda põldudevahelisi teid ronisime, seda nii viinamarjapõldudele, tüünele järvepinnale, kui ka taamal teisel kaldal mägedele. Üldiselt oli seal põldude vahel päris palju inimesi liikvel, ikkagi pühapäev ja ilus suvesoojus. Kuna aega nagu oli, siis võtsime plaani väikese sissepõike Lausanne’i linna. Spordikohtusse ja Olümpiakomiteesse minema ei hakanud, ainuke tagasihoidlik soov oli linnas väike näks võtta. Suur oli aga meie hämmastus, kui kogu Lausanne vanalinna peale leidsime hulga suletud tänava- ja muidu kohvikuid, aga ei ühtegi avatud! No õpid ikka juurde, kuigi omast arust palju reisinud ja igatsorti veidrusi näinud. Igatahes oli vanalinna piiril üks koht, kus teise korruse terassil inimesed justkui istusid. Ülal selgus, et juua veel saab, aga köök pandi 10 min tagasi ehk kell 14 kinni. Meie kurbade nägude peale pakkus ettekandja, et ehk magustoidumenüüst veel miskit saab tellida. Pärast lauas veel kurvemat nägu tehes õnnestus mul välja kaubelda kerge roheline salat falafelidega. Päär pistis pintslisse klaasitäie vahtrasiirupiga pannkookgihunniku, nii et meie päev sai päästetud. Tiksusime varakult tagasi Genfi lennujaama, andsime auto ära ja ülejäänud tunnid veetsime lounge’s. Neid ridu kirjutan lennu ajal kuskil Saksamaa kohal SASi lennukis, kus on kasutada wifi ja seda tasuta agaratele muidu ka SASiga lendajatele. Loodame Kopenhaagenis jõuda ilusti Tallinna lennukile ja peale keskööd koju. Päeva kilometraaž 15km, pole paha.

Lausanne

Hinnaline salat

Lavaux

Chilloni loss

Freddie Mercury keskväljakul

Chillon

Queeni pillid

Mixib Queeni

Parkisime viinamarjapõõsasse

Lavaux

Gruyère, Switzerland

Sat, 28 Sep 2019 19:20:00 +0000

P: Täna hommik algas üha kasvava liiklusmühinaga, mis kaasneb peatänava ääres elamisega. Hommikusöök toimus ületee nö emahotellis (meie hoone on pelgalt majutusblokk), ja valida oli kas lihtsa või rikkaliku hs vahel. Noh, pärast Kempinskit me muidugi illusioone ei teinud ja nö shoki korras valisime lihtsama (loe: odavama) variandi. Ehk sisuliselt moosisai. Pealtnäha lauatäis valikut - erinevad saiad, erinevad moosid – palju võimalikke kombinatsioone – aga sisuliselt the same sh.... Edasi hakkasime liikuma kuuldu järgi sharmantse mägiküla Charmey poole, mille kõrval asuva järve ümber olime otsustanud teha ca kümnekilomeetrise matkaringi. Sõit kulges vaheduva eduga, algul mööda kiirteed, siis mägiteid...kuni ca poolteist km enne sihtkohta jäi liiklus mingi suurema silla peal äkitselt seisma. Ja seisiski. Selgus, et nö Niguli juurde on täna ikka õite pikk järjekord! Noh, sel hetkel me ei kujutanud veel ette, et olime otsustanud saabuda siia külasse aasta kõik tihedamal tunnil! Sajad ja pigem tuhanded autod ummistasid kogu külasse sissesõidutee, mistõttu bussid toodi külasse politseimotikate eskordis, vastassuuna vööndis. Selgus, et oleme sattunud Paunvere väljanäitusele, kuhu kogunevad kõik ümberkaudsed ja kaugemadki loomad ning inimesed. Kui saime oma viimaste sula-euride eest parklakoha kohalikul heinamaal (Eestis oleks selle raha eest saanud selle heinamaa ära osta), asusimegi oma matkarada otsima. Sel hetkel pöördus ilm ilusaks, päike tuli välja ja samm oli kerge. Saime nuusutada kogu Alpi maastiku mitmekülgset ilu – aasad, karjamaad, metsad, järv, jõed, orud, mäed, sajandivanune hiigelsuur tamm ja muidugi see lõputu karjakellade kolin! Meie kannatame ära, aga kuidas lehmad ise kurdiks ei jää? Või jäävad? Igal juhul saime 10 km, ligi 400 m tõusumeetreid ja hunnituid vaateid. Eriti ehmatasid meid kauged mürinad mitmest suunast. Kas keegi niidab mingi hiigelmasinaga ädalat või lüpsab piima vmt... kuni saime aru, mis seda müra tekitab – lehmade paraad! Kui ühel lehmal on kaelas kelluke, on see tore helin. Kui mitmel lehmal, siis on kolinat juba omajagu. Aga kui liiguvad sajad lehmad üheaegselt, siis on see jube vali kakofoonia, mida on raske millegagi võrrelda. Sattusimegi lõpuks kokku Paunvere poole sammuvate lehmade koliseva kolonniga, kõigil tüdrukutel (=lehmadel) värvilised tutid peas – ikkagi linna minek! Aga linnas - mine sa tea - seal võib pulli ka saada! Meie matkarada tõi meidki lõpuks ringiga Charmey keskusesse, mis oli tähtsa ürituse tarvis autodele suletud. Mitte et teed-tänavad siis tühjad oleks! Asfalt ei ole kindlasti harjunud sellise pähesittumise ja täiskusemisega, kui täna seal. Lehmad olid võimu täielikult üle võtnud ja demonstreerisid nüüd igal moel oma suhtumist kõigesse ja kõigisse. Olime just arutamas selle üle, kas iga sitt on sõnnik ja iga sõnnik tingimata sitt, kui jõudsimegi otsapidi laadamelusse, millest lähemalt pajatab juba järgmine blogist. Jätkab Aet: Juba üleval mägedes, mil Charmey küla paistis, kostis ülesse laadamelu ja muusikat ja lehmaorkestrit. All külatänaval selgus, et üritus on päris suur, nagu mingi Luige laat Võsu vahel, nimetasime ta omavahel Paunvere väljanäituseks. Linnakese tänavad olid paksult inimesi täis, igatsugu sisehoovid ja välikohvikud ka. Ja kõige tipuks oli püsti pandud megasuur peotelk kui pidustuste kese. Peotegis müüdi vorsti ja juustu ja friikartuleid, aga ka veini ja õlut ja fondüüd. Meie huvi pälvis aga väike letikeste kobar, kus kohalikud talunikud ilusti rahvariietesse riietununa müüsid oma talu Gruyere juustu. Meie huvi kasvatas hoobilt see, et iga leti ees oli maitsmiseks välja pandud juustutükke, mida me siis meeleldi mekutasime. Kuigi sama sort ja sama piirkond, olid need siiski väikese maitsenüansi võrra ja tekstuuri osas erinevad. Mida aga enam kuskil näha ei olnud, olid needsamad lehmad oma rongkäiguga. Kosta ka polnud, ainult sõnnikularakad kesktänaval maas. See jäigi lõpuni arusaamatuks, et kas need olidki vaid rongkäiguks vajalikud või toimus kuskil nende näitamine vms ka. Kuigi kõht oli kohalikku juustu täis, siis Charmeyst otsustasime siiski paari kilomeetri kaugusele Gruyeresi linnakesse sõita. Too on kuulsa samanimelise juustupiirkonna keskus ja nimeandja, mille uhkuseks on peale ajaloo ka mäe tipus asuv kindlus ja munakivisillutisega vanalinnakene. Kuna aeg oli juba ka lõunas, siis mõtlesime kerge lõuna võtta enne Genfi järve äärde tagasi sõitmist. Kui lõpuks ühte tänavakohvikusse maha saime, siis tundus hoolimata hiljuti toimunud halja juustu söömisest, et ikkagi tuleks siin linnas ära proovida õige kohalik fondüü. Õnneks jätkus taas tarkust tellida kahepeale üks pott - ja sellest sai küllaga ikkagi. Väikesed keedukartulid ja sai sulajuustuga pluss külm kohalik valge vein, vot see oli kombo. Tagasi Montreuxis olime suht väsinud, mis oli vältimatu peale kõva matkamist ja juustulaksu. Mõtlesime end siis kosutada üle tee hotelli spas, kus meile on ligipääs. Bassein oli tavaline, mullivann ja aurusaun ka, aga mõjus kosutavalt. Kuna eile olime järveäärse peapromenaadi ääres täheldanud palju huvitavat skulpturaalset kunsti, siis tahtsime neid päevavalguses korralikult üle vaadata. Jalutasime tagasi linna ja uurisime kunsti. Oli mitmeid väga huvitavaid teoseid nii ajaloost ja statsionaarsemaid, kui ka selleaastase kunstibiennaali toodangut. Õhtusöögi koha otsing oli keeruline, sest tahtsime kala ja miskit kerget, aga ühtegi sobivat kohta järve ääres ei leidnud. Küll aga näkkas kohe kui linnatänavatele tagsi läksime - üks mõnus kaasaegne modernne pubilaadne koht pakkus tuunikala ja koha salatiga, väga häid veine ja suussulava õige fondant’i. Midagi rohkem vaja polnud. Tänase päeva jalakäimise kilometraaž on eri telefonides mõõdetuna täpselt sama, 15,1 km.

Lainete peal - üks lemmikuid

Poiss ronib kuule

Kunst luigega

Gruyeres fondüü

Juustu Oktoberfest

Siit sai juustu

Charmey

Gruyeres

Kunst

Alpivaated

Väike kabel, mis asub otse karjamaal - ilmselt siis lehmadele?

Linnaminek! Ei tea, kas pulli ka saab...

Üleslöödud ja kogu lopsakuses

Esimene taoline hiigeltamm, aastast 1921

Hunnitu

Siin järves ma ujuksin ( mis siis, et kunstjärv)

See pilt ei ole internetist tõmmatud!

Kes kõigutab?

Hiigelsiiber. Paugupealt saaks järve tühjaks lasta. Või noh, 3-4 m allapoole

Küla juba paistab! Edasi on suht allamäge.

Montreux, Switzerland

Fri, 27 Sep 2019 19:20:00 +0200

Tänahommikune virgutusjooks oli muidugi väljakutse iseenesest juba peale ärkamist. Õhtusest rohkest söömaajast oli möödas liiga vähe tunde, et organism kõige unustanud juba oleks. Aga loeb tugev vaim ja otsustavus. Ka Päär demonstreeris oma vägevat mentaalset jõudu ning pani uhiuue ja spetsiaalse konverentsi jooksusärgi selga ja tuli minuga kaasa. 6:55ks oli alla fuajeesse kogunenud umbes 5 korda vähem jooksuhuvilisi kui eile, eks see esimene tuhh oli otsa saanud. Aga hämaruses päikesetõusu ootel järv oli täna eriti selge ja põneva valgusega. Ja mis kõige väärtuslikum, üle mägede oli selgelt näha Euroopa kõrgeim mäetipp Mont Blanc, mis muidu on tihti pilvede ja udu sees. Tegime kaasa taas 3 km ringi ja kordus eilne stsenaarium - algul panevad mõned hullud ees ajama, aga kilomeetri pärast on toss väljas ja finišisirgele jõuavad tasa ja targu alustajad ja oma tempo hoidjad ikkagi pikalt enne neid spurdimehi. Mitte et me omavahel võidu oleksime jooksnud, ikka pigem võistlus iseendaga. P: lisaksin omaltpoolt mõned imetlevad epiteedid ja ülivõrded. Alles nüüd ma mõistsin lõplikult, milline kuradi sunnitöö ja piin on tegelikult jooksmine. Ja vastavalt, millised kangelased on jooksjad, nagu Aet, kes suudavad end regulaarselt motiveerida ikka ja jälle järjekordsele jooksuringile, mis on ettearvatavalt nüristav, üksluine, mõttetu, kus puudub igasugune nö fun kompenent. Müts maha! Peale kosutavaid veeprotseduure ja hommikusööki järgnes tegevus sektsioonides. Konverentsi delegaadid olid moraalselt sunnitud saali minema ja esinemisi kuulama. Aga partnerite programm oli täna ennelõunal eriti luksuslik - järvel paadisõidu ja muuseumituuri kõrval oli valikus ka spaprotseduurid hotelli peenes spa-s. Arvake ise, mida Päär eelistas? Muidugi ühest muuseumist teise traavimist. Tegelikult aga sai talle osaks 50 min professionaalne lõõgastav massaaž koos aurusauna, kosutavate teejookide ja niisama pikutamisega. Lõunaks oli vaja kodinad kokku korjata ja toast välja kolida. Päär ei viitsinud loengusse tulla, vaid käis üksi õues järveäärt tudeerimas. P: kuna mind ei ahistanud surmigava konverentsi ettekanded ja vestluspaneelid, siis võtsin vabaduse avastada Genfi järve äärseid põnevamaid kohti. Täiesti spontaanselt jalutasin mitte sugugi kaugel meie hotellist üle järveäärse silla ja avastasin end nö linna-rannas - Bains des Paquis. Tegu on pika kaiga, millele järgnes sügavale järve ulatuv muul koos juurdekuuluva majakaga. Muul ulatus lausa nii kaugele vastaskalda suunas, et sealpool asuv Jet – hiigelsuur purskkaev keset järve (millest eelnav blogijad kindlasti juba pajatanud on) – põhjustas majaka juures juba korraliku seenevihma, kuigi tuule suund ei oleks seda ennustanud. Igal juhul üllatas see sisuliselt järve sisse ehitatud linnakeskkond väga positiivselt. Aga loogiline ka. Kui rannajoon on piiratud ressurss, siis inimene mõtleb ikka midagi välja. Dubais näiteks ehitatakse hiigelsuuri haralisi tehissaari, et tekitada rannajoont juurde. Siin on veelgi lihtsam lahendus – teeme sellise suure kai, mis on palistatud laiade (ikka paar meetrit) laudispindadega, kus on hea päevitada, piknikku pidada või lihtsalt vedeleda. Vesi on mõlemal pool kaid, nii liivaranna kui redelitega ujula kujul, koos basseinilaadsete eraldatud aladega ning hüppetorniga, et igalt poolt vajadusel vette karata. Sinna kõige vahele oli mahutatud suured restoranialad ja kompaktsed riietumiskabiinid/hoiuruumid. Kuna ilm oli ootamatult soe ja päikseline, siis muidugi toitlustus sellele reageerida ei suutnud, ja looklesid tohutud toidujärjekorrad. Rahvast oli väga palju, julgemad ka ujumas. Miskipärast küll põhiliselt ainult naised. Pärast katsusin korra käega vett ja sain aru, miks. Külm, raisk… A: Peale imehead lõunat, kus suurest valikust sai taas jämedaid krevette eelistatud, viis ürituse transfeer meid ära lennujaama. Meie aga ei hakanud kuhugi lendama, vaid võtsime autorendist auto ja hakkasime mööda järveäärt liikuma vastupäeva ringi suunas. Paraku oli reedese õhtu ja võibolla millegi muu tõttu kesklinna liiklus umbes, edasi liiguti teosammul ja saime Genfist välja hulk aega hiljem kui lootsime. Ka edasine sõit kulges päris aeglaselt, mistõttu otsustasime loobuda esialgsest plaanist põigata sisse Yvoire väikelinna, vaid panime otse Montreux’i peale. Huvitav asjaolu oli see, et enamus teest täna kulges mööda järve prantsuse-poolset kallast. Mis meiesugustele Euroopa Liidu kodanikele tähendas tasuta andmesidet. Olgu tänatud Ansip oma roamingtasude ühtlustamise eest! Taas üle piiri Šveitsi jõudes u 20km enne Montreuxi tuli taasa mobile data maha keerata ja kõnedega kooner olla. Olimegi ära unustanud, alles mõni aasta tagasi oli see täiesti tavaline välismaal olemise komplikatsioon, mis aga nüüdseks Euroopa Liidus on ikka hästi lahendatud küll. Ja Šveits teatavasti ei kuulu EL-i... Montreux on väike, aga kuulus linnake Genfi järve idaosas. Kuulus on ta oma jazzfestivalide, aga ka Queeni/ Freddie Mercury pärandi poolest, sellest homme. Kuna aeg oli paras, jalutasime oma hotellist mööda peatänavat ja järveäärset promenaadi, et leida huvitav õhtusöögikoht. Maandusime vahelduseks lähis-ida / orientaalse köögiga kohas, kus õnneks jätkus meil tarkust tellida kahe peale üks praad ja üks salat. Jätkus küllaga. Ja lambaliha oli üks aegade parimaid, mida kogetud. Eraldi väärib muidugi täheldamist Šveitsi (või siis vähemalt kogemuse järgi Genfi ja Montreux’i) hinnatase, tavaline praad on ikka 30 frangist julgelt ülespoole ja klaas veini algab 8 frangi tuuris. Täna enne aga magama ei lähe, kui viimase kahe päeva blogipostituste võlad makstud.

Varahommikune Mont Blanc ja Genfi jàrv

Hommikujooksjad

Taaskohtumine Evianigs

Tabatud saiasöömiselt

Geneva, Switzerland

Thu, 26 Sep 2019 19:20:00 +0200

Päev algas ühise ultra-varahommikuse jooksuringiga Genfi järve maalilist kallast pidi. Kui Aet juba oma kvaliteet-sportpesu selga venitas, tekkisid mul teki alt väljumise osas mõningased (igati põhjendatud) kahtlused. Punnitades ei tule teatavasti midagi, niisiis läks Aet sedapuhku üksinda. Või mis üksinda! – kui ta hotelli fuajeesse jõudis, oli higihais üleval ja sajad jooksuhullud juba kõik ära ummistanud. Jooks ise läks nagu asjad elus ikka... Mehed panid algul ees suure hurraaga ajama. Aet võttis aga vaikselt üles oma (sala)tempo ega lasnud ennast suurest kaotusseisust häirida. Mida kilomeeter edasi, seda rohkem siniseid särke hakkas selg ees vastu tulema. Viimasele kilomeetrile mindi juba nii, et Aet ees ja siis need sajad väsinud ja higist nõretavad jõmmid järgi. Kolm sündmust jäädvustanud fotograafi pidid kreepsu saama, kui finishis tuli mängida Eesti hümni ja võidukarikas üle anda suht tundmatule Eesti naissportlasele. Noh, see eelnev kirjeldus tugineb meie jooksukangelase enda muljetel, millest tegelik sündmuste käik võis siiski mõnevõrra erineda. Hommikusöök. Igati Kempinski vääriline. Esimene kvaliteediproov on kohv. Noh, igast suvalisest termosest tuli hüva kraami. Teiseks – apelsini mahl. Värske, tükkidega, mitte liiga magus. Puhas rõõm. Kolmandaks – peekon... Lisaks veel suurepärane vaade järvele. Kvaliteet igas suutäies. Edasi läksid meil teed lahku, sest loengutes käimise eest mulle ei maksta. Liitusin suure saaliga alles siis, kui oli kohvipaus, pärast mida kogunesid lavale meie päevakangelased ise – Martina Hingis (25 Grand Slämmi) ja Stefan Edberg (9 GS). Sellised staarid mingit kohmetust laval ei tunne, igasuguse tähelepanuga juba harjunud. Isegi kui modereerib tuntud BBC reporter. Kui Edberg on minustki vanem ja tema võidud jäid juba eelmisse sajandisse, siis Hingis võitis oma 3 viimast GS alles 2017 aastal! Nüüdseks 7-kuuse tütre ema. Pärast India-hõngulist lõunat hakatigi kogunema network aktiviteetide jaoks. Kes läks CERNi, kes shokolaadivabrikusse, kes lihtsalt linnaekskursioonile. Meie sättisime ennast siis tennisetrenni koos veel paarikümne kaaslasega, sh 2 naist (üks neist Aet). Buss viis kogu kamba kohalikku kantri klubisse, kus tegeletakse tennise jm meeldivaga. Osalejatele jagati neoonkollased särgid ja juba olimegi platsil. Reket oli paar numbrit peenem kui enda oma, aga superstaaride vastu mängides pole see just kõige suurem mure... Hingis tegi alustuseks kerge soojenduse - ja kõigil juba särgid seljas märjad. Rahvas jagati kolme väljaku vahel, kus ühel tegeles Edberg lendpallidega (mis oligi ju tema „leib“). Teisel sai omavahel kõksida. Ja kolmandal toimus päris mäng – paaris Martinaga. Kui sa mängid koos mängijaga, kes on olnud 209 (!) nädalat maailma parim, siis peaks võitma ka kinnisilmi... ometi kaotasime ☹ Noh, ma ei tea, mida või keda siin süüdistada... Pärast väsitavat treeningut (tõesõna, tipptasemel ongi nii) sai teha pilti koos superstaaridega ja ilma, toimus mõnusas soojas õhkkonnas vestlusring, küsida sai kõike. Lõpuks jagasid Stefan ja Martina autogramme pallidele, särkidele ning soovitud kehaosadele. Dushi alla ja bussi – sest pidulik õhtusöök ootab! Noh, õhtusöögigala tekkitas omamoodi stressi – mida selga panna? Teadsime juba ette, et oleme seal kõige underdress’itud osalejad - Aetil polnud kaasas kleiti ega minul ülikonda. Lootsime eelkõige õhtusele hämarusele. Aga meie etiketialane libastumine peale meie endi kelleski furoori ei tekitanud, sulandusime massi ja nautisime pidu. Rahvamassi samas tõesti oli, sest kümneseid laudu oli kaetud koguni 43! Arvutage ise. Aga enne (ettemääratud) laudadesse jagunemist toimus jookide ning snäkkide manustamine lossihoovis. Koht ise - Malagny loss - vääriks paari lehekülge kirjeldust. Samuti snäkid. Või mis snäkid – kulinaarsed kunstiteosed. Üks vend pakkus fondüüd, 6-meetrised alpi pasunad huugasid ja naabrite aeda (lennuväli) paariminutiliste intervallidega maanduvad lennukid soleerisid üle kõige. Meie laud oli ettearvatult põhjamaine. Rootslased, rootsi orjuses töötavad/töötanud eestlased ja üks hollandi paar. Ja muidugi paar hindust korraldajaonu (müügimehed), kelle ülesanne oli ilmselt siis rasvaseid tehinguid soojendada. Menüü oli sedapuhku erakordselt maitsev, kusjuures paralleelselt ka hindu veggi. Pearoaks olnud kanarind ainukesena jättis pisut keskpärase mulje. Kuna ilm oli ilus, siis manustati ka magustoit taas õues. Jäätise pahteldus-krüolüüs jätab muljet juba valmimise ajal, sedavõrd intensiivne on selline menetlus. Esmakordne kogemus meil sellega. Ahjaa, muidugi ei saa mainimata jätta veinivalikut. Kohalik toodang, ootamatult kvaliteetsed vedelikud! Päeva lõpuks leidsime enda taas bussist, mis toimetaks meid tagasi hotelli, sest varahommikul ootamas jälle üks jooksuring!

Aet sudib Hingisele vastu

Peosaal

Kohalik Pasunakoor

Sai juustus - kohalik delikatess

Kohe algab

Jäätise krüolüüs pahteldusmeetodil

Fondüümeister

Leia pildilt Euroopa kõrgeim mägi, Lääne-Euroopa suurim järv, Jet, purjekas ja maailma parim Aet

Aet ei lubanud särki ära võtta, muidu...

Martinaga tenniseväljakul, puhkehetkel...

...ja mänguhoos

Kui võrgus on selline kolmik, siis siit juba pall läbi ei tule

Hommikune jooksuseltskond

Tennisestaarid laval, kokku 9+25=34 Grand Slami võitu

Vaatame, kuidas Edbergi autogrammiga pall ka mängus püsib

Geneva

Wed, 25 Sep 2019 19:20:00 +0200

Genfi lennujaamas ootasid TCS Summiti siltidega noorukid, kes juhatasid meid suure special vastuvõtuleti juurde. Peale registreerimist anti meid autojuhi hoole alla, kes laadis meid kohvritega peale ja sôidutas nahkistmetega Mercedes bussikuga u poole tunniga kesklinna järveäärsesse Kempinskisse. Seal kulges nii konverentsile kui hotelli check in sujuvalt ja meie konverents ja viietärnipuhkus sai alata. Kuna varahommikusest ärkamisest ja lühikesest ööst oli olemine lödi, siis võtsime jalad selga ja panime Genfi kesklinna poole ajama. Kuna saime tasuta linnatranspordi pileti, millega saab sõita ka paadiga üle järve mitmesse kohta, siis see teoks saigi. Ülesõit kollase mini-järvepraamiga oli u 5 minutiline suts, kus põhitähelepanu sai suunata järve keskel asuvale linna tunnus-vaatamisväärsusele, purskkaevule nimega Jet d’Eau. Teisel kaldal ostsime esimesest poest Päärile teksad, mis tal lähipäevade dresscode’ist puudu oli ja tegime tänavakohvikus lõuna. Siis jalutasime veel nn vanalinnas ringi, aga ega siin miskit erilist vahtida polegi. Panime tagasi ajama kollasele järvepaadile ja oma hotelli poole. Et mitte magama jääda, siis tuli veel miskit tarka teha ja miks mitte veel teisi hotelli võimalusi kasutada. Trenniriided selga ja ujukad mantliga kaasa ja alla gymi. Peaaegu tunnike trenni ja pooltund hammamis ning privaatne ujumine Genfi suurimas sisebasseinis, mis on meie hotellis. Ja olimegi valmis suunduma allakorrusele konverentsi avamisvastuvõtule. Pakuti erinevaid suupisteid, juustuampse ja igatsugu jooke baarist. Peale TCSi esindaja sütitavat sõnavõttu sai söögilettide juurde liikuma hakata. Nautsime elu parimat juustupastat, kus parmesani mitte ei pudistatud peale, vaid pealt tühjemaks uuristatud suure parmesaniketta sisu oli üles soojendatud ja pastat keerutati selle sulaparmesani sees. Täielik toidunirvaana ja väga head veinid. Kogu õhtu laulis väidetavalt hetke kuumim Šveitsi naislaulja Azania Noah. Profimad kõrvad meie seltskonnas kiitsid tema taseme väga heaks. Hakkasime juba ära sättima, kui saime aru, et kõrvalruumis oli ka ülikondades tüüpide saginat ning mis selgus - seal oli 10 korda veel suurem toiduvalik, lisaks itaalia köögile india, saksa, belgia jms. No palju sa siis süüa jõuad, aga ürituse algus oli paljulubav.

Kana poke bowl

Taamal Kempinski

Murukell

Genf, vanalinna ja moemaailma kombo

Kollane linnatransport

Privaatbussik hotelli

Pastalett

Vaade G järvele

Saialeti ääres

Privaatbassein

Sulaparmesan

Valib pastat

Sulajuustu kettad

Welcome!