Hamburg

Hamburg, Germany

Sun, 19 May 2019 18:30:00 +0200

Kõik see hotellitäis inimesi vaatas vist eile õhtul viimase minutini Eurovisiooni, sest kella 10 paiku oli hommikusöögi ruumi sisenemise ees täiesti korralik järjekord. Lasime end sisehoovi paigutada, et mitte liiga kaua vahtima ei peaks ja laime kahe suupoolega hea maitsta. Edasi pakkisime oma nodi kokku, check out, kohvrid kohvrilattu ja jala Reeperbahni ja St.Pauli poole astuma. Sinna oleks saanud ka metrooga 10 minutiga, aga kuna midagi muud suurt teha polnud ja ilm oli ilus suvine, môtlesime et mis see paar kilomeetrit siis astuda pole. Ega polnudki, teel astusime làbi ka sakslaste pühapäevaselt lemmikürituselt, Flohmarkt’ilt ehk kirbukalt, kus pakutakse ka vorstikesi ja pannkooke. Reeperbahnile jõudes jalutasime läbi eileõhtuse läbu ja kleepuvaid tänavakive mööda, kus eilsed pidutsejad uut turgutust hankisid. Lisaks demonteeriti just Eurovisiooni vaatamise lava, kust otseülekandena igal aastal ka Saksamaa punkte edastatakse. Eriti palju torkas seal linnaosas silma Duisburgi jalkameeskonna fänne, kes ühesugustes särkides ja suuremates kampades pärastlõunaseks Bundesliga mänguks vaimu üles peksid või seal seda kollektiivselt ülal hoidsid. Turgutasime endki ühes tänavakohvikus ja siis sisenesime Operettenhaus’i, kuhu meil olid piletid Tina Turneri muusikalile. See on proua enda poolt heakskiidetud kraam ja seda etendatakse vaid Londonis ja Hamburgis. Meil olid piletid lausa teises reas, seega oli kogu etendus lausa peopesal, paari meetri kaugusel. Nimiosatäitja laulis ja tantsis väga hästi ja kogu ülejäänud värk oli väga kvaliteetne produktsioon. Häiris vaid, et nad olid tõlkinud enamus laule saksa keelde, mis kindlasti materjalile kasuks ei tulnud. Ka vaheteskits olid saksa keeles, seega oli ühel mehel kõvasti ettekujutusvõimet vaja, et mis värk seal laval toimub. Kuna kojulennuni oli veel aega, otsustasime tagasi kesklinna oma hotelli minna taas jala. Kohvrid käes rõõmsalt rongis istudes tuli teade SASilt, et meie esimene lend on edasi lükatud. Kui esmapilgul tundus, et hea õnne ja SASi suure tahtmise korral me siiski jõuame ehk Kopenhaagenis ümber istuda Tallinna lennule, siis edasised tunnid on toonud 5 uut ajateavitust, mõned edasi ja mõned tagasi. Hetkel istume väravas ja paistab, et keskööks saame Kopenhaagenisse. Millal sealt aga koju, selgub kohapeal.

Aeglane hommik viludavôitu sisehoovis

Euroopa Parlamenti valimine erutab masse

Miski poliitiline meeleavaldus Raekoja platsil

Reeperbahn

Muusikalile

Tina Turner, peaaegu

Hamburg, Germany

Sat, 18 May 2019 18:30:00 +0200

Eilse õhtu järellainetus ja järelkaja tundmatuks jääda soovivalt muusikakooli vilistlaselt: Ja siis tõstis Paavo Järvi oma paljunäinud taktikepi... (edasi järgneb arvustus juba tõeliselt muusika- ja muidukriitikult) ... ning kõlasidki kontserdi paljulubavad avanoodid. Kõigepealt akustikast. Ei pea olema mingi spetsialist, et tajuda, kui ehedalt tõusevad ka kuuendale rõdutasandile (kokku oli seitse) kõik pianissimo'd ja fortissimo'd. Vaikus ... on päris vaikus. Aga seda vaid seni kuni Paavo langetab oma taktikepi - siis vallandub üle saali tõeline läkaköha, mida on viimased paarkümmend minutit ennastsalgavalt kinni hoitud. Selles võib muuseas peituda innovatiivne hingamisteede haiguste ravi nipp. Lihtsalt ei köhi, kui see pole sotsiaalselt sobilik. Vaikust ei häiri ka ventilatsioon ega muud võimalikud tehnoloogilised helid. Kajamüra jm puudub täielikult. Iga kontrabass või trompet kõlab nii nagu sa mängiks seda ise. Ühesõnaga, akustika on täiuslik. Ma ei taha mõeldagi, mis see kõik maksma läks. Kogu seinapind ja lagi on liigendatud ja sopiline, katteks kasutatud kiviplaatide pind on esiteks õnarustega ja lisaks veel ka rihveldatud. Sinna jääks kinni iga (heli)laine, isegi Randjärv. Nüüd muusikast. Kuulasime tähelepanelikult. Ei ühtki vale nooti. Täiuslikud akordid, kooskõlad, duetid, ansamblid. Lõputu aplaus. Eesti mehed teavad kuidas kvaliteetset muusikat teha. Kontserdi esimeses osas esines ka solist. Algub mõtlesime, et vokaal tuleb lindilt. Alles pärast avastasime, et solist seisab rõdu ääre taga, meie eest varjul! Paavo tiris ta sealt lava keskele lõpuks pärast esinemist, tänukummardusteks. Ühesõnaga, oli vahva kontserdielamus, mis siis, et konkreetne muusikaline materjal liiga huvitav ei olnud. —————— Hommik Hyattis algas rikkaliku hommikusöögiga, mis tärnide arvule kohaselt sisaldas ka hommikust vahuveini ja ootustekohaselt suurtesja mirmekesistes laadungites head puhast saksa toitu. Alustasime päeva pikema jalutuskäiguga Raekoja juurde, Jungfernstiegi äärsete peente poodide vahele ja Alsteri äärde. Rahvast oli palju liikvel, ilm imesoe ja turism huugas täistuuridel. Kõik Alsteri äärsed lauakesed inimesi täis ja puhkepäevast võeti silma järgi niiöelda viimast. Kuna kell polnud veel 12, oli see meie jaoks liigvarane viimasevõtmine ja tutvusime selle asemel taas kaubandusvõrgu võimalustega (ülihead). Sõime Mönkerbergstrasse ääres lõunased supid moodsa tänavajoogi Aperol Spritzi ja muidugi tavalise, aga mitte nii moodsa õllega. Ostsime lähedalasuvast ökopoest/apteegist(!!!) õhtuseks Eurovisioonielamuseks hotellituppa ühe veini ja õlle. Pealelõunal tundus hea mõte minna taas alla ja vaadata üle hotelli saunaalue ja bassein. Mõni mees küttis kõikides saunades oma kere kuumaks ja paistis rahul olevat. Nii rahul, et õhtu arenedes küpses konkreetsem plaan Vaskjalga aurusauna ja küla vingeima kümbluskeskuse loomiseks. Plaani sai lihvitud peensusteni õhtusöögi eel restorani salvrätikul, nii et pärast pidi musta molliga olema. Tänaseks olime kindla plaani võtnud süüa õhtusöögiks räme ja tõeline saksapärane söök, aitab küll peenutsemisest. Google järgi leidsime siit natuke Elbe poole kõndides vanas Hitleri-aegses kaupmeeste äri-elamu-laokvartalis kohakese nimega Sprinkenhof. Pisike, puumööbel-latritega, seintel igasugu minevikupilte samast piirkonnast ja vanu puhkpille. Hästi kodune ja õdus atmosfäär, mis ärgitas läbi proovima väiksemates kogustes erinevaid pakutavaid õllesorte ja muidugi tellima Õiget Saksa Toitu. Muude heledate ja tumedate (Schwarzbier) õllesortide kõrval mekutasime ka Hamburgi kohalikku erijooki, Alsterwasserit ehk radler-tüüpi mõnusat märjukest. Ja toit! Minul Hamburgi pannikala, mis koosnes kolmest eriliigilisest praekala tükist praekartulite ja sibulaga; Pääril aga hooajamenüüst värske saksa spargel hollandi kastme ja võikartulitega ning kahe(!!!) suure seašnitsliga. Tulejumalappi kui maitsev, raske, õline, hea. Kuna selle toidukoguse kompenseerimiseks oli vaja vähemalt paastulaagrit, siis viimase puudumisel tegime igavesti suure jalutusringi Elbe kaldal ja põikasime taas põhjalikult sisse Speicherstadti. Väsinult, mitte aga ära seedinuna, jõudsime taas Mö’le, kus omasime veel mingit lootust oma toitumisbalansi põhjalikumaks rikkumiseks hotelli lähikonnast mõnest kohvikust koogitükike Eurovisiooni auks kaasa osta. Aga saatus teadis, et liig oleks liig ja kõik putkad ja letikesed olid oma koogikesed seitsme luku taha kinni pannud ja nii tuli meil suu puhtaks pühkida, oma hotellituppa kobida ja kõik uued söögilootused hommikusöögile lükata. Nagu oleks nälg majas. Nojah, ja siis tuli telekast Eurovisiooni lauluvõistlus, mida saksakeelse kommentaariga oli tore vaadata. Ja Eestil ei läinud nii hästi kui oleks lootnud. Aga pererahvas ehk sakslased ei saanud ühegi riigi rahvalt ühtegi punkti - võib ikka veel viletsamini minna, kaspole. Kuna külalisblogimise formaat näitab ajutisi väsimise märke, teeme hoopis segablogimist. Mis siis Päärile tänasest meelde jäi? Kui olime parasjagu oma kõõlused viimaseni välja venitanud suurte poekottide täitmisel ja kassa poole tarimisel, astus ligi üks imekena neiu ning seletas midagi Aetile, vehkides ise mingi kaardiga. Lootus, et jutt käib minust ning et see kaunitar tahab mind kas ära osta või mingil muul moel välja lunastada, purunes siiski üsna pea. Sellegipoolest võtsime tema pakutud kaardi vastu, sest see võimaldas niigi soodsa hinnaga nodi veel poole odavamalt kätte saada! Kaardi kehtivus oli kohe lõppemas ja nii leidlikul jagamismeetodil tegime üheskoos kapitalistlikele vereimejatele toreda ninanipsu. Oma õhtusel jalutuskäigul sattusime täiesti juhuslikult tulevikku, kui nii võib öelda. Nimelt jalutasime ootamatult sisse vesinikutanklasse, mille oli siia püstitanud Vattenfall ehk rootslased ruulivad ka selles äris. Kahest tankurist pakuti H2 kas siis 350 MPa või 700 MPa rõhu all. Kilo maksis kõigest 9.50 euri, aga ma ei kujuta ette, kui kaugele sellega sõidab. Kedagi me seal tankimas ei näinud, aga tankuril olnud juhiste põhjal see liiga keeruline ei paistnud. Samas tundus veider, et keegi võiks tahta lihtsalt õhu eest kallist raha maksta. Tõmbasime kopsud mõnuga tasuta välismaa õhku täis ja jätkasime oma tuuri sadamarajoonis, kus nii mõnigi korter maksab nt 6,5 mln euri.

Elphi seinakattematerjal üle kogu maja seestpoolt, pildil taamal oreliviled

Vähestes linnades on mõtet Tollimuuseumil. Muuseumiöö.

Kaubaliftid 21.sajandil. Need rattad ei veere mitte mööda maad vaid mööda seina!

Veelkord Speicherstadt ja taamal Elphi

Mõnus ehtse saksa toidu kodu

2 šnitslit (peidus) spargliga

Kala

Kodukümbluse plaan

Kümbleja

Aperol Spritz. Kohalik naiste jõujook.

Igasugu lõbu linnavahel

Andime ka raha oma lipu eest

Brekkie

Proovib Eestile häält anda

Kas ühe jalaga tulevikus? Elu esimene vesinikutankla külastus.

Hm... kuidas see asi siis käib? Natuke ohtlik ei ole vä?

Äkki on Lätis odavam?

Hamburg

Fri, 17 May 2019 18:30:00 +0200

Kui Päär hommikul kell 7 Arlandas lennukist maha astus, olid kohalikud fännid teda juba ootamas ja palavalt tervitamas. Pere-traditsioonilise sildiga, et ikka õigele vastutulijale ligineda. Järgmine lend Stockholmist Hamburgi oli natuke rohkem kui tunniajane suts, nii et kell 10 oligi käes Willkommen in Deutschland. Rongiühendus kesklinnaga on lihtne, meie hotell Hyatt keskraudteejaamast mõnisada meetrit, check in kiire ja tuba anti kah enne ametlikku aega kätte - patt oleks kurta reisiraskuste üle. Kuna hotelli valisime kesklinna, Mönckebergstrassele, siis alustasime kaubandusvõrguga põhjalikku tutvumist, eriti oma kauaaegsetes lemmikpoodides. Varsti oli kere hele ja hädasti vaja turgutust. Milleks sobis kohalik õlu ja kerge itaaliapärane lõuna sealsamas välikohvikus. Kuna meie hotellil on bassein ja rikkalik saunaala, siis me lihtsalt pidime need järgmisena ära proovima, eriti kuna olime selleks tarbeks uued ujumisriided paar tundi varem endale ostnud. Väga diisent kompleks, neli erinevat auru- ja tavalist sauna, hiigelsuur mullivann (pigem mullibassein) ja korralik tavaline bassein pikemate sirgete ujumiseks. Täna õhtuks on meile piletid kontserdile, mille pärast esmajärjekorras siia Hamburgi üldse tulimegi. Kuna oli aega, siis mõtlesime hakata Elbphilarmonie kontserdimaja poole Hafencitysse rahulikult varem astuma, sinna on u 30 minutit jalutust meie hotellist, et tee peal kuskil mõnusasti õhtusöök ka vahele võtta. Esimesse suuremasse òlleaeda takerdusimegi kohe joogipausiks, kus teenindajal olid kombekohased nahkpüksid jalas ja muud rahvuslikud elemendid küljes. Ning õlleaiahooaeg avatud. Hafencity on Hamburgi uus linnaosa, mis ehitati üles osal vanal sadamaalal, kus algupäraselt oli palju vanu laohooneid ja kaupmeeste majasid, ehk nn ajalooline Speicherstadt, kus ka ise aastakümneid tagasi mitmeid kordi ekskursioonil on käidud. See kõik on üles vuntsitud ja palju uusi maju nendele saartele ehitatud, nii et tänaseks on see segu ühtlastest punastest tellistest kaupmeeste majadest, modernsetest kõrghoonetest, jalakäijate aladest, istumis- ja hängimisaladest, lugematutest sildadest ja kaldapromenaadidest. Ehk nagu Rotermanni kvartal, Veneetsia, Sydney Barangaroo ja Hamburgi Speicherstadt kokku. Väga kihvt kosmopoliitne ja samas kohalike sugemetega vaib, kuigi tundub, et elukondlikke maju on pigem vähemuses ja paljud majad on büroohooned. Kuigi taamal kõrgus Elbphilharmonie imposantne ehitis, oli meie plaan sinna mitte kohale kiirustada, vaid pigem leida üks saksapärasem söögikoht. Tutkit. Sattusime ühte punastest tellistest väiksesse majasse, kus paistis süüa pakutavat. Kõigepealt uksel küsiti meilt reserveeringut, millest meil muidugi polnud aimugi, sest me veel kaks minutit tagasi ei teadnud isegi selle restorani olemasolust. Kelner ütles, et siia on paarinädalane järjekord, aga olgu, see väike lauake tagas seinas võib olla teie. Paistis väga paljulubav, kaspole, liiatigi oligi maja täitsa täis ja mõnus sumin üleval. Menüüga tutvudes õhin veel kasvas, sest pakutav oli meie jaoks uuemapoolne ja piireavardav, iisraeli ja muu lähis-Ida mõjutustega köök. Lugesime, et tegemist ongi ühtede iisraeli nelja venna kontseptsiooniga, mida iseloomustab autentne toit ja teenindus. Oligi nii, Saksamaale mitteharjumuspäraselt sinatati siin kohe kõiki, õhkkond oli väga sundimatu ja muusika chill ja meie tellitud toit - lambakebabid ja Jerusalemma taldrik, ehk grillitud köögiviljad kana ja rohke hummusega ning ka eelroaks toodud pitaleivad hummuse, õli ja oliividega olid ülihead. Elbphilharmonie kontserdimaja hakati ehitama 2007 ja valmis pidi saama 2010, aga sai alles 2017. Kui alguses plaaniti hakkama saada 240 m€ rahaga, siis lõpuks läksid asjad ikka kallimaks nagu ikka, sel juhul 800m€ni - aga tänaseks on see niigi mitmekesise ja huvitava linna oluline landmark ehk vaatamisväärsus. Maja ise hakkas elamust tootma juba sisenedes. Pikk eskalaator viis rahva üles (ja pärast ka alla) läbi terve sisemuse üles klaaspinna tasapinnani välja. Sõidad nagu valges täpilises ja heledas torus metroosse, aga kõigepealt üles. Maja on täis rohkeid treppe, nii et kui me omaarust päris kõrgele üles jõudnud olime, teatas üks teenindaja, et nüüd olete 11.korrusel ja teie piletid on 16ndal, võite ka liftiga minna. Aga kuna see trepirägastik oli seal ka omamoodi huvitav, eri korrustel risti-põiki, siis vantsisime aga üles. Kui selg märg oma kohtadele saabusime, tundus kõrgust alla lavale arvestades, et küllap vist tuleb taas üks kontserdielamus a’la Milanos La Scalas, kus ükskord istusime kolmanda rõdu viimases reas ja millestki suurt aru ei saanud. See siin on aga teine klass, kusjuures meist kõrgemal oli veel istumisalasid. Huvitav on see, et kõrgemad istumispesad on kõik max kahe-kolmerealised ja üksteise suhtes päris erinevatel kõrgustel. Igatahes oli lava näha pea täies ulatuses, võibolla ainult orkestri viimast rida ei paistnud ühe kolmandiku ulatuses oma kohtadel istudes. Vaheajal kõndisime saali sisetreppe mööda alla dirigendipuldini, sest midagi targemat ei olnud teha ka. Õhtusest kontseridelamusest endast kirjutab Päär homses blogipostituses, seda ei saa diletantidele jätta. Ahjaa, laval oli NDR Elbphilharmonie orkester ja dirigeeris Paavo Järvi.

Noormees punases saabub Ruotsimaa pinnale

Vaade sadamaalale. Kus on konteinerid tõkkidega?

Speicherstadti poole

Willkommen!

Kontserdimaja väljast

Jeruusalemma toit

Parimad oliivid

Õlleaedade hooaja avamine

Hakkame piale!

Neni. Tundmatu autori foto